No more champagne…

No more champagne…

…and the fireworks are through … ehk siis pidu on läbi ja kõik asub taas oma vanadesse roobastesse. Koos šampusemullidega on peast lahtunud ka ootusärevus ja aastalõpus endale antud lubadused, mida kõike küll uuel aastal muuta plaanitakse.

Tegelikult olengi ma jämeda kondiga, lohutatakse ennast kaalu peal tulemust vaadates. Ning suitsunurgas süüdlaslikult aasta esimest sigaretti süüdates süüdistatakse endamisi pingelist tööd, mis kohe kuidagi ei luba kahjulikust harjumusest vabaneda.

Aga kas tegelikult ongi neid muutuseid vaja või kas need tegelikult ongi üldse kasulikud. Igasugused muutused meie ümber ju teatavasti vaid suurendavad entroopiat ja segadust. Eriti veel siis, kui need ei ole loomuliku arengu tagajärjel tekkinud, vaid vaimu vägistades peale surutud. Mis kasu on alanevast kehakaalust, kui kaalukaotaja muutub pahuraks nagu talveunest äratatud karu ning kaotab igasuguse elurõõmu. Või kui suitsetamisest loobuja suhtleb lähedastega nagu mürkipritsiv kobra. Ei tahaks siin propageerida küsitava väärtusega elukombeid, hoopis Oscar Wilde ütles, et pole midagi paremat mõnest kahjulikust harjumusest.

Või vaatame endast veidi kaugemale. Ohh seda (kahju) rõõmu ja hõiskamist, kui Estonian Air’i juht oma kõrgeltmakstud koha kaotas. Rahvas ohkas kergendatult, kui tema asemele valiti väiksema palgaga ning palju vanem ja väärikam inimene. Ainult et…koos kahe nõunikuga, kes uue juhiga kaasa tulid, on kulutused tema veelgi suuremad. Aga ega see siis enam mingit tähtsust oma, peaasi, et rahva õiglustunne sai rahuldatud.

Globaalsetes mastaapides vaadates aga pole ilmselt kellelegi saladus, mis toimub neid riikides, kuhu lääneriigid on viimastel aastatel suuri muutuseid ehk siis demokraatiat tarninud. Aastatuhandeid klanniühiskonna raudsetes raamides elanud rahvastele toodud vabadus meenutab veidi olukorda, kus hea inimene vabastab kogu elu ketis hoitud kaukaasia lambakoera ja imestab siis, miks see küll kõigile lähedalolijatele kõri kallale kipub.

Nii ehk ei tasugi väga norgu vajuda, kui aastalõpu eksalteeritud meeleolus vastuvõetud muutuseotsused eriti vettpidavaks ei osutu. Piisab ehk neistki ümberkorraldustest, mis leiavad aset meist endist sõltumata. Oma personaalsed muudatused aga viigem ellu pigem jätkusuutlikult, loomulikult ja tasahilju, ilma suurema energiakao ja mürata. Ning kui keegi kutsub meid andma kuhugi allkirja, avaldama meelt või ronima lipuga barrikaadile, siis hingakem sügavalt sisse ning mõelgem üheksa, veel parem kaheksateist korda järgi, enne kui kutsuja soovile järgi anname. Või kui, siis nõudkem valjuhäälselt muutust, mis hoiaks ära tarbetud või isegi kahjulikud muutused. No more champagne.

Happy Brand New Year