Jumal lõi inimesed rikasteks ja vaesteks. Siis tuli Samuel Colt ja kaotas lõhe nende vahel.
Ameerika vanasõna
Lõhe on üks ääretult ebaõiglane kala. Naturaalne röövkala ju tegelikult. Puhas oma loomult ja maitselt. Rikkumata. Sedavõrd loomulik, et isegi kõige suurem demokraat või võrdõiguslane ei sea kahtluse alla tema õigust süüa nõrgemaid ja väiksemaid. Isegi ajal, kui Siberis jõgesid üritati vastuvoolu liikuma panna, ei üritanud keegi neid taimetoitlasteks muuta. Siililegi selge, et kõike siin maailmas muuta ei õnnestu, p(rog)ressi sa pealegi palju tahad. Eks ole ju lõhe tekkinud loodusliku selektsiooni tulemusena, karmide elutingimuste kiuste. Õigemini tänu nendele. Evolutsiooniprotsessi käigus on välja kujunenud ka lõhede kooseluvorm, st., et hoolimata oma röövellikust olemusest on lõhed ka parves elajad, st. märgates ühte lõhet võite olla kindlad, et neid ujub läheduses veel teisigi. Ajaloolased on leidnud jälgi sellest, et lõhe on olnud inimkonna lahutamatu kaaslane juba aastatuhandeid, kaua enne igasuguseid koduloomi. Üheks enimdokumenteeritud ajalooliseks lõheliigiks on näiteks nn põlvkonnalõhe.
Teisest küljest on lõhe jälle sõbralik, kasulik ning väga-väga tervislik. Kui aastakümneid tagasi lõhestas kunagine delikatess meie ühiskonna nö. paksudeks, kellele see oli kättesaadav ning nö. lihtsateks inimesteks, kes võisid temast vaid lugeda raamatust „Raamat tervislikust ja maitsvast toidust“, siis tänapäeval puutub selle tänuväärse uimelisega kokku üha suurem hulk inimesi. Ning ülekaalulised on pigem need, kes mainitud kalakest oma söögilaual väldivad. Lõhe ei lase meil minna laisaks ja paksuks, pannes meid käbedamalt liigutama nii oma lihaseid kui halle ajurakke. Meie ajutegevuse stimuleerijana on lõhe ühtlasi evolutsiooni ja progressi üks alussambaid.
Toitainetevaest keskkonda Salmo salar reeglina väldib. Seetõttu peab sealne asurkond tihti kasutama alternatiive. Üheks levinumaks ja sajandite jooksul tõestatumaks on olnud usulõhe ehk Salmo religionis. Mainitud lõheline juhib edukalt kasutajate mõtted eemale kasulike oomega-3 rasvhapete puudumisele menüüs ning maitseelamuste vähesusele laiemas plaanis. Tänapäeval on märgata usulõhe ühe alamliigi – fašismilõhe – levikut. Vääritu kalaline levib peamiselt propagandaga küllastatud keskkonnas.
Samas pole kasulik ka kõrgelt hinnatud kalakese üleküllus. Roosalihalise vääriskala rohkus elanikkonna toidulaual kutsub esile lõhe värdvormide tekke ja leviku. Ülemäärased kasulikud rasvhapped koos rohke jõudeolekuga stimuleerivad lisaks ajutegevusele ka fantaasiat, mis omakorda hägustab tervet ja realistlikku maailmapilti ning kutsub esile sundmõtlemist. Viimase mõjul tekib nn liiglõhestumise sündroom, mis sunnib lõhe silti külge kleepima ka väheolulisele prügikalale. Antud tegevuse tagajärjel tekkinud värdvormide eredaimaks näiteks ongi kurikuulus tilliga (või tillita) lõhe. See kutsub kõrval seisvatel ja muidu igati elutervetel kodanikel tavaliselt esile ebameeldivat lõhemürgistust. Vabas looduses graavilõhe ehk tilliga lõhe õnneks ei leidu nagu ei leidu puhtas looduses ka heaoluühiskonda. Tilliga lõhe on ülemõtlemise käigus tekkiv jääkprodukt, mis eksisteerib vaid mentaalsel tasandil, muutes selle nii pesuehtsaks fantoomkalaks (vt ka fantoomrasedus). Tilliga lõhe serveeritakse valdavalt eksalteeritud segapudruna, mis on ohtralt vürtsitatud emotsionaalse sõnavahuga. Serveerijateks ongi enamasti labiilsema närvikavaga inimesed või isikud, kes on leidnud võimaluse lõheserveerimise abil endagi kõht kenasti täis vitsutada. Maohaavade ja närvihädade vältimiseks on soovitav tilliga lõhe serveerimise juures oma suu pigem kõvasti kinni hoida, sest lihtsat „Tänan, ei“ antud olukorras vastuseks ei peeta. Pigem mõjub see intensiivistava faktorina.
Viirastuskalade hulka kuulub ka lõhenapis keskkonnas esile kerkiv palgalõhe, mida võib nimetada ka palgilõheks. Reeglina ilmutab see kalake ennast neile. Kes näevad küll teiste silmis pindu, kuid jätavad enda palgi kahe silma vahele. Tihtipeale tekib palgalõhe tavainimeste võrdlemisel poliitikutega. (poliitlõhe)
Olgu selle tilli ja lõhega kuidas on, aga mõõdukas koguses lõhet on inimkonna tervisele paratamatu ning isegi vältimatu. Seda võib teile kinnitada iga dietoloog või arstiteadlane. Ere näide täiesti lõhevabast ühiskonnast tänapäeval on Põhja-Korea. Õigupoolest pole see muidugi 100% lõhevaba, kuid selle vääriskalaga puutub seal kokku sedavõrd marginaalne osa elanikkonnast, mida ei suuda näidata ükski statistika. Lõhe puudumine söögilaual on arvestades lõhe parvlevat esinemist märgiks, et tõenäoliselt pole Põhja-Koreas ka ühtegi teist märkimisväärset lõhet. Või lahet. Paraku kutsub selline lõhepuudus ehk -vabadus lõpuks esile igasuguse elurõõmu ning inimlikkuse kadumise.
Kokkuvõttes on sama jama, st. ebaloomulik, kas lõhesid püütakse täielikult likvideerida või neid kunstlikult juurde luua. Tulemuseks on tühjus hinges ning oksemaitse suus. Lõhe ei vaja tegelikult üldse pikka juttu ja lõugade lõksutamist. Tühise sooja õhu väljastamise vältimiseks tuleb suu hoopis täita sobivas suuruse lõhepalaga ning see karge joogiga alla loputada.
Mõõduka lõhelisuse terviseks!
Kuu retsept:
GRAAVILÕHE
Maitseküllase graavi- ehk tillilõhe valmistamiseks läheb meil vaja 1 kg lõhefileed, 1 sl meresoola, 2 sl suhkrut, 4 tl musta pipart ning kimbuke aedtilli.
Algatuseks sega kokku sool, suhkur ja pipar. Puista kiht maitseainesegu ning terake tilli keraamilise või klaasist vormi põhja. Lõika lõhefilee neljaks võrdseks tükiks. Tõsta üks tükk vormi, nahk allpool, ning raputa sellele maitseainesegu ja tilli. Selle peale pane teine fileetükk, nahk ülespidi. Korda tegevust kahe ülejäänud tükiga. Kata vorm küpsetuspaberi ja fooliumiga ning aseta peale raskus. Hoia esmalt paar tundi toatemperatuuril ning pane seejärel neljaks päevaks külmkappi maha jahtuma. Keera kalakesel iga päev külge, et ülemine kalatükk saaks alumiseks ja vastupidi. Serveerimisel lõika kala õhkõrnadeks viiludeks ja paarita röstitud saia ehk sepikuga. Nisuvastases keskkonnas sokuta niisama külmlauale koos sidruni ning väärilise keelekastega. Portsust peaks piisama kümnele inimesele.
