ISE OLED JOBU

Meie poliitkorrektsel ajastul on heal eufemismil kulla hind. Sellisel, mida kasutades kerkiksid endal õlad ning hingel hakkaks kergem. Mis ei annaks retsipiendile põhjust kohe rusikatega vehkima hakata või advokaati palkama. Ning mis ei ässitaks samas karjakaupa erinevad soo-, rassi- vms. volinikke kannule.

Kui mõni kõrgem ametimees lubabki endale luksust lapsesuud kasutada, siis seda valvsam ja valivam peaks olema lihtinimene. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale, teadsid juba vanad roomlased. Nagu ka seda, et lapsesuu ei valeta.

Nii saavadki otseütlemise teraapilist mõju avalikult nautida juba metatasandile jõudnud, autsaiderid või netikommentaatorid. Ehk muidu lapsemeelsed. Intelligentne inimene aga paraku ei saa suhu tükkivaid sõnu kohe välja sülitada, vaid peab neid eelnevalt mäluma ja kibedamad ehk isegi uuesti alla neelama. Ehkki vahel ju väga tahaks. Aga iga kingsepp jäägu parem oma liistude juurde ning arukas inimene nautigu pigem kauni mõttemängu vilju lihtsa sõna brutaalse jõu asemel.

Üldiselt peetakse intelligentide ja intelligendikeste iseloomustavaks omaduseks kahtlust ja kõhklust. Isegi äärmiselt tark inimene ei või ju kunagi kindel olla, kas ta valdab otsustamiseks piisavalt infot, kas see info on õige ning kas kuskil pole midagi mitte kahe silma vahele jäänud? Kuidas aga nimetada muidu igati haritud ning ontlikku inimest, kes minetab reaaliteeditaju ja kaotab silmist üldise pildi, lastes ennast hüpnotiseerida mingil konkreetsel faktil või aspektil. Kes nagu köster kargab jalalt jalale ja muudkui korrutab: Lible tegi, Lible tegi. Nimetada sellist tegelast aga lolliks või rumalaks oleks lihtsalt vale. Seda enam, et sellises olukorras oleme me tegelikult ühel või teisel ajahetkel olnud kõik, kus oma agendat läbi surudes kipub üldine pilt tahaplaanile jääma ning emotsioonidest pimestatud faktid muutuvad vaimseteks silmaklappideks. Lapsepõlves kutsuti sellist situatsiooni jonnimiseks. Täiskasvanud inimest aga jonnimises süüdistada on viimasele alandav. Põikpäisus ja kangekaelsus on pigem aga püsivad isikuomadused kui ajutist nö meeltesegadust iseloomustavad.

(Päeva)kohaseima ja mõistetavaima võrdlusväljendi leiab mõistagi päevapoliitikat jälgides, tänapäevaste ja tärkavate trendide seast. Kuigi häid näiteid eelmainitud käitumisviisist leiaks kindlasti ka kodumailt, siis viisakas inimene ju teatavasti isiklikuks ei lähe. Seega liigume Eestist eemale, aga mitte liiga kaugele, et võrdlus liig-abstraktseks ja kaugeks ei jääks. Nii leiamegi lähima sobiva sünonüümi juba oma lõunanaabrite juurest. Meenutab ju nende käitumine ühises Rail Baltic projektis suuresti ülalmainitud köstri oma. Mõtlemata sellele, et oma huvi prioritiseerimine võib lõppude lõpuks kogu raudteeprojekti põhja lasta nagu tinast tsepeliini. Kuigi meie kohalik Jupiter on leedukate käitumisele juba oma emotsionaalse hinnangu andnud, ei ühti meie arvamus sellega. Sest see, kes teisele ütleb, ju ise on.

Meie talitame hoopis vastupidi. Viisakate ning maitseküllaste isikutena mainime lihtsalt sobivas olukorras, et see või teine tegelane on (hetkel) peast pisut leedukas. Eelmainitud võrdlus lubab meil vastasseisust viisakalt taanduda, laskumata räpastesse detailidesse. Või isegi füüsilisse kontakti. Meie sisemise rahulolu tagab aga teadmine, et loodetavasti jääb võrdlus temperamentse lõunanaabriga kõnetatu hinge veel pikalt kripeldama nagu iga teine vastamata küsimus. Samasugust vaimset rahuldust soovime teilegi.

KUU RETSEPT: 
Paprastas Cepelinai ehk Normaalne Tsepeliin 
Kui juba transporditeemale jutt veeres, siis on kuu väljendile võrdväärseks partneriks retsept õhulaevade valmistamiseks leedu moodi. Tsepeliinid on suhteliselt värske leedu rahvustoit, mis purjetas leedulaste kööki alles 20. sajandil. Ainuõige ongi valmistada neid ise, sest asjatundjate arvates avalikes söögikohtades juhtub nendega nagu Rail Baltic’uga ehk siis keeratakse pehmelt öeldes pekki. Paku või naabritele.
Koostis:
1kg toorest kooritud ja riivitud kartulit
4 keedukartulit
maitse järgi soola
Täidis:
300g rammusat sealiha või veiseliha ja pekki
üks hakitud sibul
teelusikatäis majoraani
Valmistamine:
Pressi riivkartulitest vedelik välja. Lase sel vedelikus peituval tärklisel kausi põhja settida. Vedelik viska minema, tärklis sega riivtoorkartuliga.
Riivi ka keedukartulid ja sega koos soolaga toorkartuliga ühtlaseks massiks. Nagu Balti riigid ülejäänud maailmale paistavad.
Seejärel prae sibul ja hakitud (mitte hakk-) liha. Anna maitset soola, pipra ja majoraaniga. Sega liha ja sibul omavahel.
Võta umbes 1dl kartulisegu ja suru see lamedaks ovaalseks kihiks. Pane selle keskele kuhjaga lusikatäis täidist ning vajuta tainas servadest kokku, et moodustuks nägus piklik „tsepeliin“.
Pane tsepeliinid keevasse vette ning jäta nad umbes pooleks tunniks rahule.
Serveeri peekonitükikeste, sulavõi või hapukoorega.
Jaga kaaslastega. Skanaus!