Elame huvitaval ajal. Hiljutised majanduslikud kataklüsmid on kuldvasika kummardajatel vaiba alt tõmmanud ning maailmas valitseb mastaapne eksistentsiaalne kriis. Millesse siis veel uskuda, kui elu alustalad (kinnisvara, nafta jms) on kõikuma hakanud? Millega asendada materiaalses maailmas osaks saanud kaotuseid? Või kas neid tühemikke on üldse võimalik millegagi täita?

Ühes oma vanas sktetšis tänas Rodney Dangerfield jumalat, et ta oli poiss, kui sündis väga vaesesse perekonda. Niimoodi oli tal vähemalt midagi, millega mängida. Tänapäeval on kokkuvõttes miljonid/tuhanded inimesed jäänud ilma oma laenuraha peal ülespaisunud kipsplaadivilladest, kallistest liisingu-Ferraridest/Volkswagenitest ja muudest kannidest. Nii nad siis nüüd mudivad oma ainsat allesjäänud mänguasja (aitäh sellegi eest) ning mõtisklevad elu üle. Elu põhiväärtuste üle. Tänu vaba aja rohkusele on paljud neist asunud oma mõtisklusi ka teiste omasugustega jagama küll blogides, ajalehtedes või Starbucks’i kohvikus lauanaabritele. Korraga räägitakse kõikjal palavikuliselt inimsuhetest, perekonnast, ühiskonnast, elu mõttest, eetikast ja muust sarnasest eeterlikust kraamist.

Ühest küljest tekitab selline avalik moraalitsemine muidugi piinlikkust, kuid teistest küljest on ju hea, kui mõnele endisele veendunud mammonateenrile sellest midagi külge jääb. Sest normaalse inimese jaoks pole need väärtused kunagi kuhugi kadunud olnud. Kavalamad/küünilisemad teevad aga nendele väärtustele toetudes reklaame (ehk siis lükkavad endale pappi kokku). Ja päris teravmeelselt sealjuures.

etEesti
en_USEnglish etEesti