ARVA. EI ARVA. ARVA. EI ARVA.

Vanasti olid mehed rauast ja laevad puust. See oli see vana hea aeg, kus maailm veel valdavalt molekulidest koosnes. Elu oli lihtne. Karmis maailmas ellujäämiseks tuli tegutseda. Ning soovitavalt sealjuures lõuad pidada. Ainukesena võisid lõugu laiutada ja sealjuures ka ellu jääda tollase meelelahutussektori töötajad, kes mõne edukama tegudeinimese juures palgal olid. Tollal nimetati neid kojanarrideks ehk lihtsalt narrideks. Lisaks tollal populaarsele slapstick-komöödiažanrile, oli nende klounide eelkäijate ülesandeks avalikult oma isandale meelepärase arvamuse avaldamine erinevate isikute või nähtuste kohta. Olla oma isanda arvamuste edastamisel nö. kõnetoruks. Vaevalt muidugi isand oma arvamusi narriga jagas, pigem pidi viimane tegema ise järeldusi, jälgides tema suhtlemist ja kehakeelt. Ning nagu sapöör ei saanud ka kojanarr endale eksitusi lubada.

Ehkki narri poolt avaldatud arvamused olid reeglina naeruvääristava iseloomuga, siis võisid ülejäänud vasallid teha neist üpriski tõsiseid järeldusi. Ning vajadusel oma hoiakuid ja arvamusi selle järgi kohandada. Mitte et keegi neid nende käest küsinud oleks, aga oma isandaga samas rütmis hingamine tagas nende heaolu või halvimal juhul vähemalt ellujäämise. On ju üks psühholoogia kuldreegel, et inimene eelistab endaga sarnaseid inimesi. Sarnaseid ehk mitte niivõrd välimuselt, kuivõrd mõtlemiselt. Sarnane mõtteviis ja sarnased arvamused liidavad inimesi, muudavad neid kokkuvõttes tugevamaks elujõulisemaks. Lisavad händikäpi evolutsiooniredelil.

Tänapäeval on aga lood peaaegu vastupidised. Mõttekaaslus kui ellujäämise garantii on säilinud veel vaid autoritaarsetes (loe: primitiivsetes) ühiskondades. Ainukesteks inimeste vaheliseks ühendavateks sidemeteks demokraatlikes riikides on parteid ehk suhtumine kapitali ümberjagamisse ning religioonid ehk suhtumine erinevatesse moraaliküsimustesse. Mõistagi on ka laulukoorid ja motoklubid, kuid siin pole meil tegu mitte arvamuste, vaid elustiilidega.

Kaasaegne inimene koosneb arvamustest. Vähemalt avalikus ruumis. Erinevate sotsiaalvõrgustike ja muu meedia populaarsuse ja tähtsuse kasvuga väheneb paratamatult privaatsus ning kasvab avalik ruum. Me teame teistest inimestest üha enam. Sealhulgas teame me ka üha rohkem, mida kõik need inimesed asjadest arvavad. Teoreetiliselt võiks öelda, et avalik ruum paisub mahutamaks ära erinevate arvamuste hulka. Kui vanasti öeldi, et küll riie/amet mehe teeb, siis tänapäeval teeb seda arvamus. Seda enam, et tänu virtuaalkeskkondadele võib oma arvamust avaldada kasvõi ilma riieteta. Inimese arvamustest kujuneb teistel temast või õigemini tema olemusest pilt. Mitte välimusest, vaid sellest, mis silmale tihtipeale varjatuks jääb.

Arvamusest aga üksi ei piisa. Ühelt poolt tähendab see, et ei piisa vaid ühest arvamusest, vaid neid peab olema palju. Soovitavalt kõige kohta, puudutab see siis arvajat isiklikult või mitte. Teiseks aga peab arvamus olema teistest arvamustest erinev. Kasvõi pisut, aga mingi oma kiiks peaks sellel olema. Sest kui arvamus peaks kokku langema kõigi ülejäänute omaga, siis polegi see enam arvamus vaid tühipaljas truism. Ilma avaliku arvamusteta inimene tundub aga tühja kohana. Nullina. Või vähemalt autsaiderina. Arvamuse puudumine võib olla märk sellest, et inimesel tõenäoliselt ei tööta arvamuse tekkimiseks vajalik organ so aju.  Aju töö aga on Eesti ühiskonnas alati kõrges hinnas olnud alates üldise kirjaoskuse levikust. Oma arvamuse varjamine avalikuse eest räägib aga sellest, et potentsiaalne arvaja peab teisi selle jaoks kas liiga rumalateks (üleväärsus) või oma arvamust liiga rumalaks (alaväärsus). Viimasega ühte kapsaaeda kuulub ka (liigne) tagasihoidlikkus. Väikese aga reaalse grupi moodustavad ka need, kellel on jumalast poogen oma või ühiskonna arvamusest. Sinna gruppi kuuluvad geeniused või elurongilt maha pudenenud indiviidid. Elus läbilöövad alfaisased ja –emased ei kõhkle aga hetkegi oma arvamuse relevantsuses ja vajalikkuses.

Arvamus on alati subjektiivne. See tähendab, et pole ei õiget ega väära arvamust. Peaasi, et on subjekt. Ja loomulikul ka objekt. Kuigi viimase osatähtsus kipub vähenema proportsionaalselt sellega, kuidas meedia meelelahutustööstuseks muutub. Ning avalikkuse lugemis-, kuulamis- ja vaatamisoskus atrofeerub. Et aga igaüks püüab oma arvamuse või arvamustega pildile pääseda, siis on tulemuseks üleküllastus. See omakorda muudab keeruliseks arvamustesse süvenemise ning nende mõistmise. Seda enam, et ühe uued arvamused trügivad üksteist küünarnukkidega nügides peale. Kõige selle tulemusena tekib arvamustest üldine mürafoon, millest kuulaja-vaataja eristab vaid üksikuid tuttavlikke sõnu või fraase, millele siis reageerida. Täielikult sõltumata kontekstist, milles need sõnaühendid esinesid. Ning kui retsipient on vaimuvalge inimene, siis vallandavad need sõnad-fraasid omakorda uue arvamusevoo, mis omakorda toidab eelmainitud mürafooni. It’s a circle of life.

Elame üha enam individualiseeruvas maailmas, mille keskmeks pole enam riik või rahvas, vaid Inimene. Ning kui Jakob Hurt sajand tagasi ütles, et eestlased võiksid või isegi peaksid saama suureks vaimult, siis tänapäevases kontekstis tähendaks see, et suured võiksid olla eeskätt meie arvamused. Olgu neid pigem vähem, aga sellised, mille üle võiksime uhkust tunda. Suured, samas hoolikalt läbikaalutud ja täpseks lihvitud. Sellised, millele ka teised võiksid lugupidavalt alt üles vaadata. Ainult sellisel juhul saame suureks ka meie ise.

Kuu retsept:
Letsitiin:
Võta kapsel letsitiini, kõrvale paar lehte raamatut. (loe paar lehekülge).
Võta kapslikuur lõpuni.

Ajudeni!