ROHKEM DRAAMAT. TEATRIKUULE MÕELDES.

Võõramaalased kipuvad eestlaseid pidama põhjamaiselt vaoshoituteks. Juba Karl Ernst von Baer süüdistas meie esivanemaid erakordses tuimuses. See pole ju õige, tahaks täiest hingest kisendada. Eestlane on pigem nagu Eyjafjallajökulli vulkaan Islandilt, kus halli ja ilmetu välispinna all möllavad suisa seismiliste mõõtmetega kired. Nende kirgede pidev vaos hoidmine aga pole ju põrmugi tervislik ning võib lõppeda võimsa plahvatuse ja/või kogu ümbruskonda lämmatava mastaapse tossupilvega.

Nii tuleb järjepidevalt seda auru ehk siis kirelõõma endast välja lasta. Kui me teeme seda aga vähehaaval, järjepidevalt, kuid kontrollimatult, siis on igapäevased ekstsessid vältimatud. Selle asemel tuleb oma tundeid väljendada mõõdetult ja läbimõeldult. Kontrolli all. Soovitavalt saavutades minimaalse panusega maksimaalne tulemus. Kogemus. Või elamus.  Kontrolli all olevate elamuste demonstreerimist on aga juba aastatuhandeid (ok, võibolla Eestis mitte) pakkunud meile TEATRIKUNST.

Eestis on teatrikunsti tase viimastel aastatel tõusnud enneolematule kõrgusele ning omab ennenägematut populaarsust. Isegi suhteliselt soolase hinnaga menukamate lavatükkide piletid müüakse läbi poolkosmilisel kiirusel. Karmi olelusvõitluse tõttu isiklikud tunded sordiini alla surunud eestlane joob mõnuga „makstud kire jäist ekstaasi“. Pidev teatris käimine pole aga samuti jätkusuutlik seoses piletite pideva defitsiidi ning piletihindade halvava mõjuga pere eelarvele.

Aga tehke siis ometi ise. Muutke oma elu kunstiteoseks. Või siis tehke vähemalt oma argipäevast etendus. Jagades ja tekitades emotsioone, küttes kirgi ning pakkudes puänte. Ning kui teie kaine talupojamõistus kipub kobisema ning nö. rahvateatri kvaliteedi vastu protestima, siis tuletage talle meelde, et harjutamine teeb meistriks. Võibolla isegi rahvakunstnikuks. Argisituatsioonides on andekus ületähtsustatud. Nagunii saame me igal ajahetkel arvutul hulgal erinevaid signaale, mille analüüsimiseks pole meil eriti mahtigi. Sissejuhatuseks näitekunsti sobivad väga hästi erinevad ajaloo vältel sisse töötatud klišeed nagu paatoslik hääletoon ja dramaatilised žestid. Intiimsemad olukorrad nõuavad muidugi peenemat psühholoogilist häälestust ja tööd materjaliga, kuid ka tulemused on sellevõrra tänuväärsemad ja hinnatavamad. Põhiline, et tuleb oma elu dramatiseerimisega julgelt algust teha.

Seni, kuni teie esinemisi jälgib vaid käputäis lähikondlaseid, tuttavaid või kolleege, pole vaja oma esialgu ehk rohmakavõitu etteastete pärast punastada. Kasutage oma igapäevast suhtlusringkonda lihtsalt tasuta proovisaalina oma loomupärase ande lihvimiseks. Kuni ühel päeval jõuate ka publiku ette, kes teie annet vääriliselt hinnata suudab.

Väärilise hindamise juures ei tohiks ära unustada, et lisaks stabiilsele närvikavale ja mõningasele feimile võivad heal tasemel näitlemisoskused kindlustada ka kõrgema tasemega sissetulekud. Ja ma ei räägi siin isegi mitte Hollywoodist. Ajaloos on ilmselt piisavalt näiteid lollidest, kes on tarku mängides jõudnud välja erinevatele juhtpositsioonidele (mis miskipärast tihtipeale just lollidele eriti ihaldusväärsed tunduvad). Pole isegi vaja väga sügavale ajalukku kiigata, vaid heita pilk lähiminevikus toimunud valimistele, kus hulgaliselt erinevate elualade inimesi otsustas hakata riigimehi (mitte segi ajada sarjaga „Riigimehed“) mängima.

Üllatavalt, aga võibolla üpris loogiliselt, oli nende seas ohtralt just Melpomene ja Thaleia jüngreid ja muid meelelahutajaid. Professionaalselt kulmu kortsutades ja murelikku häält tehes püütakse oma publikumi laiendada üleriigiliseks. Üllataval kombel aga kipuvad siin st valimistel elukutseliste näitlejate üle siiski võidutsema pigem asjaarmastajatest näitekunstnikud ja see on kahe nurga alt tore. Esiteks ei tõmmata lavakuulsusi eemale nende põhiareaalist, kus nad oma riigi kodanikele palju suuremat rõõmus suudaksid valmistada kui Toompea koridorides. Teiseks aga peaks see sisendama usku ja lootust kõikidele mitteprofessionaalsetele nn näitlejatele. Isetegevus ruulib. Igal tasandil ja vägagi edukalt. Pruugib vaid vaadata isa ja poeg Annide müüginumbreid.

KUULSUSED TULEVAD JA LÄHEVAD. TAIDLUS OLI. ON. JA JÄÄB.

KUU RETSEPT:
Kuningate kook ehk Galette des rois.
Tõeliselt suursugust draamat suudavad lavalaudadelt või ekraanilt pakkuda vaid troonitud pead nagu kuningas Lear, Richard III, prints Hamlet. Ning kui „Olla või mitte olla?“ võib olla küsimus, siis „Süüa või mitte süüa“ pole selle kuise koogiretsepti juures mitte mingi küsimus, vaid puhas retoorika. Kuninglik maitseelamus on garanteeritud.

Koostis (6 inimesele) :
500g lehttaignat
100g mandlijahu
100g tuhksuhkrut
100g võid
2 muna
2 spl rummi/konjakit/brändit vastavalt maitse-eelistustele
1/8 tl mõrumandliekstrakti
näpuotsaga soola
1 mandel või pähkel
1 munakollane
1 spl piima

Valmistamine:
Segage mikseriga kokku toasoe või ja tuhksuhkur. Lisage mandlijahu, sool, ükshaaval munad, mõrumandliekstrakt ja rumm või konjak ning pange segu 30min külma tahenema.
Seejärel lõigake taignast kaks ümmargust tükki (alumine läbimõõduga ca 23 cm, ülemine 1 cm suurem) ja pange samuti natukeseks külma. Määrige vorm võiga ja asetage väiksem taignatükk vormi põhja, selle peale pange külmast võetud täidis nii, et 1 cm taigna äärest jääb katmata. Taignaketta võib ka panna küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Peitke täidisesse mandel või pähkel ja Katke see suurema taignatükiga, surudes kahvliga ääred hoolikalt kokku, et küpsemise käigus täidis välja ei valguks. Suruge koogist õhk välja ja asetage veelkord 30 minutiks külma. Joonistage noaga koogile kaunistuseks sälgud. Määrige kook lahti klopitud munakollase ja piima seguga ning küpsetage 10 min 230°C juures ja seejärel 180°C juures veel 20 min.
NB! Kui taigen hakkab nn mullitama, tuleb veelkord õhk välja pigistada.

Kuningate kooki valmistatakse kolmekuningapäeva puhul. Iga koogi sisse pannakse 1 uba. Kui vanasti pandi tõe poolest uba, siis tänapäeval on “oaks” kas mandel, pähkel või mõni väike ilus kujukene. Kelle koogitüki sisse “uba” satub, see saab koogiga kaasas olnud kuldse krooni endale ja on selle päeva kuningas või kuninganna.