KINO PEAB SAAMA

Väljas on festival täna. Pimedate Ööde Filmifestival kui olla täpne. Kuigi reaalne elu pidavat olema mistahes fiktsioonist märksa põnevam ja üllatuslikum, siis ometi on see festival tänuväärne emotsionaalne „vitamiinipomm“ üha enam pimeneval ja kaamosesse langeval Maarjamaal. Paraku aga pole see festival mitte igaühele kätte- või arusaadav. Eriti just sellele sihtgrupile, kellel seda kõige enam vaja oleks st. mittejõukatele ja ebatarkadele. Just rahatute rõõmutu elu ning ignorantide vaimupimedusest tulenev negatiivsus vajaksid pimedal ja külmal ajal erilist tähelepanu ja hoolitsust. Samuti vajavad majanduslikult kindlustatud ja/või intelligentsed inimesed vaimset ja emotsionaalset toitu ka väljaspool festivalide toimumisaega.

Lahendus festivalivälise aja emotsionaalselt täisväärtuslikuks ning kõigile kättesaadavaks täitmiseks on tegelikult lihtne – talv tuleb täita valimistega. Olgu tegu siis kohalike, riigikogu või europarlamendi  jaoks sobivate kandidaatide otsimisega. Muusik Frank Zappa ütles kunagi ühes oma intervjuus, et poliitika on sõjatööstuse meelelahutusosakond. Eestis küll õnneks või õnnetuseks oma sõjatööstus puudub, kuid poliitika st. valimised on läbi aastate meile kõigile ohtralt meelelahutust pakkunud küll. Menukaimad žanrid on olnud draama, melodraama, komöödia ja horror. Eesti huumori kullafondi kuulub kindlasti legendaarne Rahvaliidu köievedu tulnukaga oma chaplinliku jämekoomikaga või Keskerakonda kuulunud dr. Aibolit hiiglasliku süstlaga (dr. Põdder: „Pahadele teeme klistiiri!“.

Suisa hitchkockiliku närvikõdi kergelt orwelliliku värvinguga aga pakkusid linnatänavate kohal kõrgunud Suure Venna ähvardavad hiigelkulmud. Meenuvad ka noored ja mehised „äraostmatud“, kellele loodi teadlikult kuvand, mis põhines keeluseaduse aegsete gängsterite elu käsitlevate film noir’ide esteetikal. Seebiseriaalidele spetsialiseerunuid on aga aastate jooksul rõõmustanud küll valged kampsunid, küll koduselt pliidi ees askeldav ja piparkooke küpsetav parteiliider. Süda läheb kohe sama soojaks nagu needsamad, äsja ahjukuumast väljunud maiustused. Võimalikult värvikaks enesekiituseks ning konkurentide mahategemiseks värvatakse kodumaa parimad pead, tublimad tütred ja pojad. Kui tavaliselt kurdab kultuur alarahastuse üle, siis valimisteks valminud audiovisuaalsete kunstiteoste, trükiste ning tarbekunstiteoste loomisel sente näpu vahel ei veeretata, kõik peab olema kõige parem ja kõige ilusam. Vähemalt rivaalide omast tegijam. Seda enam, et nö. valimisfestivalil on auhinnad vägagi ihaldusväärsed. Mitte lihtsalt eeterlik au ja hiilgus, vaid ka materiaalselt märkimisväärsed.

Kergekäeline on kõiki neid ressursse raisata kevadel, kui vallanduvad kevadveed ja hormoonid täidavad niigi inimest positiivsete emotsioonidega ning kisuvad tema pilku eemale teleriekraanist või välireklaamist. Kui inimesed leiavad piisavalt rõõmu kevadvete vulinas, puhkevates lehepungades ning oma kevadgarderoobi uuendamises. Palju enam vajaksime seda lustlikku valimistrianglit talvel, kui valitseb emotsionaalne vaakum, ümberringi on kõik külm, kõle ja kole. Kasutamata lõuendina (loe: ekraanina) valge lume taustal tuleksid paremini esile ka kõige peenemad tundevärvingud, kõige õrnemad nüansid. Talvisel toarežiimil viibival valijal on märgatavalt rohkem vaba aega erinevate finesside nautimiseks. Igasugused valimislubadused mõjuksid emotsionaalses näljaseisundis viibivale retsipiendile topelt tõhusalt. Omamata esialgu väljundit saavad valimistega kaasnevad mõtted ja emotsioonid lumevaiba ja jääkaane all rahumeeli settida ja selgida. Kuni jõuaksid talve lõpus täieliku valgustuse ehk nirvaanani, kus täiusliku meelekindluse saavutanud valija astub kirgastununa valimiskasti juurde. Lisaks eelnenule aitaksid talvised valimised märgatavalt elavdada ka uue aasta alguses alles uimerdavat ja hoogu võtvat majandust.

Vaadates äsjaseid teaser’eid, mida aktiivsemad parteid juba praegu publikule pakuvad, hakkab potentsiaalsetest võimalustest suu vett jooksma. Juhtiv koalitsioonipartei kasutab statistidena planeedi võimsaimat lahingutehnikat. See vihjab ilmselgelt järgmisel aastal algavale action-filmile, mis jätab varju igasugused Transformerid. Vägisi tuleb pähe mõte, kuidas äge tulevärk ja mõnus madistamine hoiaks pimedatel talveõhtutel nooremapoolse sihtgrupi pilgud naelutatuna õdusalt säravatele kodustele arvuti- või teleekraanidele.

Teine poliitiline ühendus on oma teenistusse rakendanud õudusfilmide klassikast tuntud elavad surnud ehk zombied. Mitte asjata pole juba mitmendat aastat Ameerika televaatajate seas populaarne sari „Walking Dead“ (Kõndivad surnud). Salapära, loodusseaduste eiramine ja suurel hulgal riski panevad ärevalt põksuma ka julgeima südame. Kes suudaks vastu seista parteile, mis suudab elustada ning oma suva järgi kamandada isegi surnuid? Tahtmatult tekib küsimus, mida meie surnumanajad ja reanimaatorid veel kevadeks ellu suudavad viia.

Kas merejalavägi ja tankihävitusraketid ikka suudavad hakkama saada hullunud kurjade ebakoolnute massiga? Samas võib elavate surnute temaatikast lootust ja lohutust leida vanem põlvkond, kes oma elutee finišile kõige lähemal seisavad. Milline rõõm on teada, et Death is not the end, et peale maapealse elulõnga katkemist võid siia naasta, et noorte põhjustatud pettumust ja frustratsiooni täiel rindel välja elada.

Kolmas poliitiline kooslus on valinud kindlaima tee vaatajate südametesse – seebiooperi. Säru tuleb teha mitte poolmüütilistele probleemidele või välisvaenlastele, vaid igapäevastele olmeprobleemidele. Nagu näiteks viinakurat. Nagu on juba aastaid tõestanud kodumaine menuk „Õnne 13“ käib tee eestlaste südamesse läbi samastumise ja olme. Siin on tegu argipäevakangelastega, lihtsalt lihtsate heade inimestega, kes vajadusel aitavad välja küll piimaliitri või kaalikaga, paari kartulimugula või sületäie küttepuudega. Tegu on võitva realismiga ning paratamatult hakkad tänu äratundmisrõõmule just neile kaasa elama, kaasa tundma. Oma probleemide asemel võõrastele kaasa elamine viib (nais)vaatajad magusasse võlumaailma, kus nad rauge naeratusega loovutavad oma hääled puhmaskulmudega kangelasele. Potentsiaalse sihtgrupi avardamiseks intelligentide või lihtsalt lustlike sellide näol on toimuvasse seebiseriaali viimasel ajal üha enam lisatud sürreaalset hõngu, mis vajutab toimuvale ka teatava ajatuse pitseri.

Ning ülal loetletud on vaid nö. jäämäe tipp. Poliitilistes kuluaarides ringleb veel hulgaliselt andekaid koomikuid ja dramaturge, kostüümikunstnikke ja stsenariste, kes pole oma kaarte veel lauale ladunud. Milliseid üllatusi, milliseid elamusi, millist tunnete tulevärki võib veel sealt oodata? Selle kirjeldamisel võib jääda nõdraks ka geniaalsem sulg. Lihtsalt tuline kahju ja häbi on, et peame kõike seda head ja toredat ootama veel mitu kõledat ja sisutühja talvekuud.

Kino peab saama.    

KUU RETSEPT: PÖFF à la tartar 
300 kuni 450 g veiseliha fileed
2 tl sinepit
1 sl oliiviõli
1 tl Worchesteri kastet
soola
ohtralt musta pipart
2 toorest värsket munakollast
hakitud sibulat
hakitud hapukurki
väike purk anšoovist

Peenesta liha terava noaga. Võib kasutada ka hakklihamasinat. Sega liha maitseainete ja munakollasega ja pane külmkappi maitsestuma. Samal ajal haki sibul ja kurk. Rösti sai.
Tõsta lusikatäie liha saiale, kuhjas juurde sibulat ja kurki ja kata ašoovisefileega.
Või sega vaagnal – nii kuis süda lustib.