11.2015 arhiiv

KUI SA OLEKSID (L) VAIKINUD

26.11.2015

Kõigil meil on tutvusringkonnas mõned inimesed, keda veel Facebookis polegi. Inimesi, kes on sotsiaalselt aktiivsed, kes kasutavad igapäevaselt arvutit ja internetti. Neil on piisavalt avar tutvusringkond, mitmeid sõpru, perekond, nad on oma ala asjatundjad. Igati toredad ja täiesti normaalsed inimesed. Aga oma Facebooki „seina“ neil ikkagi ei ole. Facebookiseinast loobumine on nende vaba valik, siin ei jää asi sotsiaalse suutmatuse või tehniliste oskuste puudumise taha.
Ehk nad polegi väga valel teel!? Sotsiaalmeedia ongi vaid tugevatele? Või vähemalt peaks olema.

Maailma menukaim meediakanal on muutunud mitmepealiseks hüdraks. Osa neist peadest ajavad meile mesijuttu puhudes keelt kõrva, ülejäänud aga naksavad (vahel päris valusasti) tagumikust.
„Laike“ armastavad kõik. Ühiskonna heakskiidu taotlemine on inimesele kui sotsiaalsele loomale juba sisse programmeeritud. Meie mõtete, piltide või teiste postituste jagamiste juures rõõmustab meid iga „laik“. Vähe sellest, nõrgemaid meist sunnib laigihimu lakkamatult oma telefoni ehk arvutisse kiikama oma postituse progressi jälgimiseks. Iga sinakas püstine pöial on nagu halg lõkkesse, mille paistel meie ego ennast soojendab. Olgu siis tegu mõne oma mõttega või kuskilt korjatud kiisupildi või naljavideoga. Ma ikka meeldin küll teistele, on siis kiire tulema tõdemus. Paraku aga tulevad kiisupildid ja teiste poolt postitatu kätte palju kergemini kui meie isiklikud mõtted ja arvamused. Ühtlasi on ka teiste feissbuklaste reaktsioon palju positiivsem just nendele kui meie ajutegevusele. Nii meenutabki Facebooki sisu lõputut kassi- ja perepiltide ning edasipostituste ookeani, milles ulbivad üksikute värviliste kalakestena originaalsed mõtted ja sisukamat sorti pildid. Sedasi muutuvad arvutud feissbukiseinad otsekui algkoolisalmikuteks, kus käib üks lõputu teineteise paitamine ja õlale patsutamine. Isegi kui see just kõige siiram ei ole. Aga egas siis alati ei saa ega peagi ju tõtt rääkima. Kuidas mina külale, nii küla (loodetavasti) ka minule. Käsi peseb kätt ja ka küürib ka selga kui vaja.

Facebook vastukarva silitamist ei armasta. Ütleb ju vanasõnagi, et huntide keskel on arukam ulguda. Iga vähegi häälekam eriarvamuse omaja võib küllalt kiiresti muutuda üksikuks hundiks, kelle arvamus ja isegi olemasolu enam kellelegi korda ei lähe. Lisaks oma isikliku selgroo omamisele on siin vastuvoolu ujumiseks vaja ka säravat karismat, raudseid närve, korralikku ajukapasiteeti ning löövat väljendusoskust, et mitte sotsiaalseks paariaks muutuda. Kõigepealt visatakse välja Facebooki sõprade seast, järgnevalt minnakse juba tänaval teisele poole teed, kui teed juhuslikult ristuma peaksid. Ekstsesside vältimiseks kiida kaasa. Või ole vähemalt vait, kui su arvamus ei ühti peavooluga.

Vaikimine on ju kuld. Eriti kui meenutada filosoof Boethiuse sõnu ühe oma tuttava kohta: Oo si tacuisses, philosophus mansisses“ (oleksid vaikinud, oleksid filosoofiks jäänud). Mingil ajahetkel mingite emotsioonide jms. ajel tehtud postitus võib ju antud hetkel tundudagi vaimukas ja relevantne, kuid pikema pausi järel seda vaadates võib kergesti tekkida piinlikkustunne või isegi häbi. Aga keelt hammaste taga suudavad hoida vaid tugevad. Ja targad. Või need, kelle jaoks Facebook on vaid tööriist oma imago kujundamiseks.

Facebook on tõepoolest tööriist. Aga mitte meie jaoks, vaid meie suhtes. Meie pole siin mitte objektiks, vaid subjektiks. Tõenäoliselt juba täna on olemas erinevad sotsiaalsed algoritmid, mis võivad vägagi täpselt määratleda, mis sorti putukaga on igaühe näol meist tegu. Millised on need nupud, millele vajutades me ennast liigutame või millele vajutades me tardume. Ning mitte ainult määratleda, vaid ka mõjutada. Kuna efektiivsus on aja nõue, siis tõhusa sotsiaalse tööriistana teeb Facebook kõik, et need algoritmid oleksid võimalikult lihtsad ning võimalikult sarnased.

Järelemõtlemiseks: sotsiaalmeediana on Facebook nagu švamm inimeste sotsiaalse aktiivsuse maandamiseks. Elades Facebookis kaasa erinevatele probleemidele ja suundumustele, kampaaniatele ja tragöödiatele, tekib inimesel ettekujutus, et ta „laike“ jagades ja gruppidega liitudes ongi ta juba osaline mingites protsessides, et ta on teinud kõik endast sõltuva ja võib nüüd kerge ja puhta südamega rahulikult teki alla pugeda. Kas meediakanal, või sotsiaalne pesupulber?

KUU RETSEPT: KIRJU KASS
Kui Facebooki laigisiirupist jäi natuke väheseks, siis on omal kohal magus ja hapukas küpsiserull. Jah, kass. Mitte (kirju) koer. (põhjendus ülal)

KOOSTIS:
3 pk (a’ 180 g) küpsiseid
150 g võid
0.5 dl suhkrut
0.5 tk sidrunit
1 tk apelsini
300 g haput marmelaadi
2 kuni 3 tk õuna
2 dl hapukoort 30%
Löövaks sisuloomeks tee nii: pane viis küpsist kõrvale.
Ülejäänud küpsised aga mudi närviliselt näppude vahel pudiks ja kogu see kaussi.
Sulata potis või, lisa suhkur ja sulata edasi. Kuni segu jahtub pese ja kuivata apelsin, ning riivi selle kollane kooreosa kaussi küpsistele. Tükelda sinna ka marmelaad.
Koori õunad ja eemalda südamikud ning lõika väikesteks kuubikuteks. Pressi poolest sidrunist ja apelsinist mahl, vala õuntele ning sega. Lisa küpsisesegule õunatükid, jahtunud sulavõi ja hapukoor ning sega veel. Sega korralikult.
Lõika toidukilest paar tükki. Purusta kõrvalepandud küpsised võimalikult peeneks puruks. Puista pool purust esimesele kiletükile. Pane peale pool küpsisemassist. Mätsi pätsiks, veereta küpsisepurus ja paki kilesse.
Korda seda tegevust ülejäänud kile, puru ja küpsisemassiga. Pista pätsid külma ning lase neil seal jahtuda ühest tunnist kuni ühe ööni. Lõika umbes kümneks viiluks.
HEAD LAIKIMIST!