09.2015 arhiiv

IGAPÄEVANE LOBI

30.09.2015

Igasugune poliitiline avaldus, seadus, määrus jms on valminud kellegi huvides. Selleks nad ju poliitikud ongi. Et läbi suruda ja ellu viia ühe või teise huvigrupi soove. Nii on see alati olnud ja nii see suure tõenäosusega ka jääb. Vähemalt kõigis mitmeparteilise süsteemiga riikides. Nii Eestis, Norras, USA-s kui isegi Venemaal. Tervikuna aga peaksid poliitikud seisma üldise hüveolu eest. Nö. rahva huvide eest, kes neid parlamenti on valinud. Rahvateenriteks. Viimasel ajal on aga nii meil kui mujal tekkinud olukord, kus eelmainitud rahvateenrid enam vox populi’t eriti kuulda võtta ei taha. Rahvas olevat lihtsalt loll. Kinnitamata andmetel pidavat rahvaarv küll kasvama, aga IQ-tase jääma samaks. Seesama rahvas, kes oli ilmselt piisavalt tark valimaks omale nö esindajaid, pole aga piisavalt nupukas mingites teistes, mitte vähem olulistes küsimustes.

Ühiskond koosneb väiksematest huvigruppidest ning tänapäevane demokraatia peab valvsalt oma silma selle peal, et kellelegi neist „vähematest vendadest“ liiga ei tehta. Isegi siis, kui see peaks vastuollu minema ühiskonna enamiku arvamusega. See on fakt. Seda enam, et lääneliku tsivilisatsiooni lõppeesmärgiks on just üksikindiviidi, kui ühiskonna algrakukese, rahulolu, areng ja hüved.  YOLO (You Only Live Once) ja „Sest oled seda väärt“ on kaasaegse ühiskonna lipukirjaks. Väikeste mööndustega ehk. Seega oleme jõudnud olukorda, kus väiksemate gruppide huvid seatakse kõrgemale laiade masside omast ning kõige ülimuslikum on üksikindiviid oma soovide ja vajadustega.

Siin oleks ilmselt õpetlik vaadata tänapäevase demokraatia ühte hälli – Ameerika Ühendriikidesse kus on üks väga põnev elukutse, millele meil Eestis veel analooge pole – lobist. Lobist on isik, kelle reeglina palkab mõni suurfirma või kodanikeühendus  poliitikaringkondades oma huvisid läbi suruma. Elukutselised lobistid on selle maailma suurima demokraatiat eksportiva riigi pinnal täiesti legaalselt ja edukalt tegutsenud juba mitmete inimpõlvede vältel. Olles legaalse elukutse esindajad peavad nad oma tegevuses jälgima seadust, mis peaks vähemalt teoorias välistama Senati liikmete hirmutamise või neile meelehea andmise. Reaalsuses me muidugi kindlad ei või olla, kas senaatorid alistuvad lobisti libedale jutule või on viimasel mingeid muid trumpe tagataskus. Inimene on ju väga inimlik. Ehk siis nõrk. See, kuidas saadikuid mõjutatakse, meie jaoks aga hetkel oluline ei olegi. Peaasi, et täiesti ametlikult mõjutatakse mingite seltskondade hüvanguks. See jälle esmapilgul väga demokraatlik ei tundu. Nagu ei tundu demokraatlik ka see, et ühtede sotsiaalsete gruppide huvide nimel rahvasaadikute mõjutamist peetakse eetilisemaks, kui teiste huvidest lähtumist. Näiteks LGBT kogukond vs Microsoft. Või veel parem – Shell. Kui öeldakse, et Shelli motivaatoriks on vaid madal materialism, siis selle madala materialismi taga on tuhandete lihtsate tööinimeste igapäevane leib, riigikassasse laekuvad maksumiljonid, mis aitavad võidelda sotsiaalsete probleemidega jne. Miks peaks inimese sooline kuuluvus olema olulisem tema esmatarbevajadustest või sotsiaalsetest garantiidest nagu maksurahadele toetuv tervishoid, korrakaitse või haridus? Aga ka see pole antud teksti põhiküsimus.

Seega on poliitikute mõjutamine erinevat kasu taotlevate gruppide poolt igati aktsepteeritav ning mingi seadusepügalaga seda mõjutada on praktiliselt võimatu. Nagu on võimatu paragrahviga mõjutada inimese alahoiuinstinkti. Põnevaks läheb aga asi siis, kui me proovime kindlaks teha, kui demokraatlikuks me võime tänapäeva mõistes minna. See tähendab, kui väikeseks võib muutuda see grupp, kelle huve poliitikud järgima peaksid või võiksid. Ideaalselt demokraatlikus ühiskonnas peaksid olema esindatud kõigi inimeste kõik huvid ja vajadused.

Reaalses elus aga huvid põrkuvad, ristuvad ja tekitavad omavahelisi konflikte. Seega seisavad poliitikud taas valikute ees – kas eelistada (näiteks) ärritunult kisavat gruppi maamehi kaugel ääremaal või paari koridoris seisvat intelligentset ülikonnastatud härrasmeest, kes oma soovide ja ideede edastamisel on väljapeetud ja loogilised. Ilmselt on vähemalt antud olukorras ka valik pigem ülimalt loogiline, kuid mitte tingimata õiglane. Küll aga oleks õiglane ja aus, kui poliitik näitaks välja oma nii-öelda tiimivärve st. mitte parteilist kuuluvust, vaid sponsorite logosid. Toetavad viimased siis poliitiku koduparteid või tema personaalseid ponnistusi. Ühtlasi oleks selline avalikustamine ka mõjuvaks reklaamiks sponsoreerivale ettevõttele või rühmitusele. Sinu logo kümnete (ja eri fraktsioonidest) seadusandjate käistel või revääridel räägib ettevõte läbilöögivõimest ja võimalustest. See omakorda jätab kindlasti positiivse jälje ka su firma aktsiahinnale börsil. Win-win olukord ning ka lihtsal valijal pole tarbetuid illusioone. Avatud ja fair play poliitika, mis peaks olema meelejärgi isegi Vabaerakonnale.

Sammuna edasi võiks poliitikuid kasutada firma reklaamnäona. Seotus mõne suurfirma või korporatsiooniga sunniks ehk poliitikut oma käitumist korrigeerima pareminigi kui lihtsalt parteiline kuuluvus. See sunniks ehk oma tegevuse eest vastutama kasvõi oma sissetulekutega, sest rahva silmis vääritu poliitik on kehvaks reklaamiks ükskõik millisele firmale. Ühtlasi saaks avaliku spondeerimisega lõpetada ka lakkamatu tralli saadikute kuluhüvitiste üle, vaid rahvateenrid võiksid rahumeeli Toompeale tööle sõita sponsorfirma poolt annetatud uhkete reklaamkirjadega autos. Ning kas on selleks siis Audi A8, Dodge Ram 1500 või Dacia Duster, sõltub juba täiesti sohvri mainest ja tublidusest.

KUU RETSEPT
LIHTNE LOBI – RUKKIKÖRT
Miski ei sobi meie kohaliku hõrgu ja rammusa poliitilise riigipiruka kõrvale garneeringuks paremini kui mehine ja ürgeestilik kört.
19. sajandi lõpupoole oli kört lihtsa eestlase söögilaual suhteliselt sage külaline, seda söödi tavaliselt esmaspäeval, teisipäeval ja reedel. Tänapäeval võib seda pruukida igapäevaselt.

Maitsva ja koduse kördi valmistamiseks läheb sul vaja:
2-2,5 liitrit vett,
1,5 klaasi rukkijahu ja soola.
Sõrista soolaga maitsestatud keevasse vette pidevalt segades jahu ning keeda seda umbes tund aega. Lauale serveeri kört koos piima ja võiga.
Nauditavat lobistamist!