05.2015 arhiiv

ARMASTATUD VIHA

28.05.2015

Millest sünnib viha? Viha on ilmselt viimase poolaasta üks armastatumaid ja enimkasutatavaid sõnu. Nii eraldi, kui erinevate lisandite-täienditega. Vihas on jõud, vihas on agressiivsus. Viha on tume ning ohtlik. Totaalne. Võtab vahel silme eest mustaks ning paneb unustama viisakusreeglid. Oleme seda ilmselt kogenud kõik, kes tihemini, kes harvemini. Pigem harvemini, sest eestlane on ikka olnud arukas ja tasakaalukas ning pigem altkulmu jõllitanud ning kätt taskus rusikasse tõmmanud, kui oma emotsioone avalikult/avalikkusele deklareerinud.

Eestlasele on omane salavimm, mitte amokijooks. Meenutagem vaid, kuidas Kiir Tootsi pulmas sahvris süldikausse purustas. Ometi on muutunud viha viimastel kuudel avaliku ruumi lahutamatuks osaks. Nii era- kui ühis- ehk sotsiaalmeedia igapäevaseks külaliseks. Viha on saanud populaarseks. Argumendiks, milles süüdistada vastaspoolt, kelle arvamus ehk arvaja omaga ei ühti. Kui sulle ei meeldi sama asi, mis minule, siis sa järelikult vihkad seda. Ilmselt vihkad siis ka mind. Ja kõike muudki, mida ma esindan. Kes ei ole meie poolt, see on järelikult meie vastu. Vaenlane, tähendab. Olgu tegu homode, pagulaste, liberaalide, taimetoitlaste, alkohoolikute, konservatiivide või karsklastega. Seda nimekirja võib täiendada pea lõputult, sest igale seisukohale on olemas vastasseisukoht. Ainult, et varem polnud viha. Isegi vaenu või vaenutsemist ei olnud.

Vihal võib olla erinevaid põhjuseid. Kui mõnel homo sapiens’il on lihtsalt lühem süütenöör, siis laiemates massides kutsuvad viha esile hirm ja ignorants. Õigepoolest pigem ignorants ja hirm, sest hirm saab enamasti alguse just rumalusest ja teadmatusest. Hirm, meist erineva ees, hirm muutuste ees. Hirm pimeduse ees, hirm vaimupimeduse ees. Hirm võimendab, sest „hirmul on suured silmad“. Paneb tööle fantaasia ja sunnib unustama realiteedid. Hirm puudutab kõige sügavamat ja hellemat bioloogilist ja alateadvuslikku punkti meie sees. Selline hirm muudab relvituks kaine loogika. Talupojamõistusest rääkimata. Isegi teadlasemõistusest rääkimata.

Hirm võib halvata. Aga võib tänu enesealalhoiuinstinktile ka aktiivseks muuta. Ning siin võib asi muutuda ebameeldivaks või isegi traagiliseks. Sest kui energiat ei juhi mõistus, siis võib juhtuda palju kahju. Power is nothing without control. Tegelikult on kontrolli alt väljunud jõud tavaliselt eelmäng katastroofidele. Inimkonna ajalugu on tulvil kurbi näiteid, millega hirmust (ja vihast) pimestatud rahvamassid hakkama on saanud. Kuidas päris väikestest ja tühistest sündmustest alguse saanuna, kasvab konflikt laviinina uue ja vana, oma ja võõra vahel. Tuues kaasa ka loodusõnnetusele omaseid tagajärgi.

Ignorants koosneb lihtsast rumalusest, hoolimatusest ning empaatiavõime puudumisest. Egotsentrismist. Kuigi selle viimasega võib tihti kaasneda ka põhjendatult kõrge enesehinnang, siis soovimatus teisi mõista ahendab reeglina inimese maailmapildi sedavõrd pisikeseks, kuhu peale tema mannetu mina, enam naljalt midagi muud ei mahu. Küllap on sellega seletatav ka kohaliku intelligentsi soovimatus konservatiividega dialoogi pidamise asemel neid üleolevalt ja patroneerivalt oma elevandiluust tornist piielda-riielda.

Kus oli see viha varem? Miks ei taha üks eestlane enam teise endasuguse eestlasega ühiselt/koos ulguda, vaid on pigem tema jaoks hunt? Kes ja millal vallandas selle vihalaviini, mis tundub kaasavat üha kiiremini ja üha suuremat osa sootsiumist?

Võiks süüdistada sõna. Leksikat. Sõnas on jõud. Juba vanad eestlased ei tahtnud hundist rääkida, sest see pidavat võsavillemi ligi meelitama. Pole küll päris kindel, kas meie sõnavara kohalikule faunale mõju avaldab, kuid meie mõtetele ja sealt tulenevalt ka tegudele teeb ta seda kindlasti. Jõulised sõnad peegelduvad retsipientidelt, kutsudes esile veel jõulisemaid sõnu. Veel rohkem sõnu. Vihast rääkimine paneb vihastama. Tekitab vihakõnet ning -kõnelejaid. Võõrastest rääkimine tekitab võõraviha, homodest rääkimine homoviha. Jne.

Vaikimine on kuld, rääkimine midagi hõbedast märksa allpool asuvat. Vähem juttu, pikem samm. Ehk toimukski suuremat sorti rahunemine, kui suust välja ajamise asemel ajaksime hoopis tervisejüngrite ja taimetoitlaste kiuste hoopis midagi suust alla. Söögem saia, söögem liha, jätkem jonn ja jätkem viha

Grillihooaeg koputabki juba uksele.

Kuu retsept
KASEVIHT

Viha jaoks sobivad oksad võiks olla ilusad ühtlased, rohkete lehtedega.
Viha tegemist alustada kaseokste ühepikkuseks lõikamisest. Käepärased on näiteks poole meetri pikkused oksad. „Liiga pika vihaga ei saa vihelda, siis tõmbad lisaks endale ka kolmele naabrile laksu,“
Viha esimeseks oksaks vali ilusa lehvikukujulise oksa. Ürita viht teha selline, et üheski küljes ei oleks lehtedest paljast kohta. Seda, kas viht on valmis või ei, võid katsetada nn proovivihtlemisega
Valmis viht tuleb hästi kõvasti kareda nööriga kinni siduda, sest oksad kaotavad kuivades oma mahtu ja võivad lõdva sidumise korral lihtsalt vihast välja pudeneda.
Seejärel vaata üle viha kuju – kui viht näib haraline, tuleks väljaulatuvad raod oksakääridega ära lõigata. Tasanda otstest ühepikkuseks – näiteks löö kirvega – ka viha käepide.
LEILI JUURDE!