09.2014 arhiiv

KAMBAKAS

30.09.2014

Mis puutub kambakatesse, siis kas kellelegi meenub tänane Sirbi peatoimetaja? Mis ta nimi on? Mõni viimasel ajal üldsuse huvi pälvinud Sirbi artikkel? Või kasvõi praegune kultuuriminister? Kas ta on midagi märkimisväärset (valesti) teinud? Paneb kukalt kratsima või mis? Küll aga on ilmselt kõigil meil veel eredalt meeles aasta aega tagasi (!) toimunud kataklüsm, kus tollase (ja paljude jaoks vastukarva olnud) kultuuriministri Rein Langi õhutusel pandi kultuurilehe peatoimetajaks suhteliselt radikaalne kirjamees Kaur Kender. Madistati nii, et suled lendasid. Tavapäraselt õrnad ja tundelised muusad muutusid üllatava üksmeelsusega kahuriteks või vähemalt kinniseotud suudega kuulipritsideks, mis andsid „vastase“ positsioonide pihta turmtuld. Põrmustava ratsaväerünnaku tulemusena oli üks intelligentsemaid ning energilisemaid kultuuriministreid sunnitud oma positsioonidelt lahkuma koos kõmulise peatoimetajaga. Joovastuses kultuuriinimesed lehvitasid võidulippe ning Sirp… laskus taas skandaalieelsesse vaiksesse vegetatsiooniseisundisse. Hundid söönud ja lambad… neist on kõigil jälle täiesti ükstapuha. See oli „hea“ kambakas.

Kiigadi-kaagadi. Miks pannakse kaubamajadesse ja ostukeskustesse tavaliselt ohtralt peegleid? Põhiliselt sellepärast, et inimesed vähem varastaksid. Inimesel on kergem ja parem olla aus, kui vaevelda süümepiinades. Nähes peeglist oma süütundelisi silmi ei pea nõrganärvilisem või moraalsem kodanik vastu ning poetab põue või kotti topitud eseme raskelt ohates vaikselt tagasi riiulile. Inimene tahab olla aus.  Tubli ja õiglane. Ning kui tublidust ka pisut nappima juhtub, siis seda õiglasemana. Moraalsemana. Vaeseid patuseid vihamulinaga viheldes. Seda enam, et erinevalt kaubanduskeskustes pakutavast on õiglustunne täiesti tasuta. Kisa ja kurjusta nii kõvasti kui isu on. Ning kui IQ või pangaarve kiratsevad, siis seda enam ja häälekamalt kiputakse investeerima moraalsetesse väärtustesse. Siis on emotsioonid eriti eredad, silmad ekstra säravad ning hääl kõlav kui ooperidiival. Mõistus aga võib samal ajal rahumeeli kuskil kolbasügavustes tapeediliimi nosida. Kui kahurid kõnelevad, siis muusad keeravad teist külge.

Meie sisemisele moralistile toniseerivalt mõjub ka süütunne või mõni luukere meie puhvetkapis. Strateegiliselt õige on kõigi teiste rinnaesised kähku täis sülitada, enne kui enda patud ja patukesed päevavalgele tulevad. Millised te ise olete, võib siis nördinud häälel hüüda. Ning lärakas enda revääril ei tundugi enam nii kole ja häbiväärne. Pigem vastupidi, teisele näpuga näitamine mõjub moraalse Fairy’na, mis lubab teiste viletsuse kõrval oma rinnaesist uhkelt puhevile ajada. Moraalne üleolek võib tekitada pea ekstaasisarnast tunnet.

Klass omaette on avalik õiglustunne. Ning õiglustunne avalike tegelaste vastu. Iidoleid materdatakse kohe erilise mõnuga. Pole nad paremad kui meie, tavalised inimesed. Samas ei anta endale aru, et ega need inimesed pole ju ise iidoliks kippunud, vaid tavaliselt on just seesama kollektiivne „mõistus“ eelnevalt nad sinna tõstnud. Avaliku elu tegelase hukkamõistmine on nagu kelgutamine – mida kõrgemal positsioonil „süüalune“ asub, seda pikema „liu“ teda hurjutades saab. Millise lapseliku rõõmu ning õiglustundest leegitseva südamega keerutaksid kaasaegsed vigilandid tõrvas ja sulgedes mõnda poliitikut, kunagist spordiheerost või kultuuritegelast. Või loobiks vähemalt mädanenud köögiviljadega! Peaaegu nagu muistsetel roomlastel, kui kristlaseid kiskjate ette heideti. Paraku on tänapäeval kambaka tegemiseks legaalsed võimalused piiratud, st kambakas on lubatud ainult verbaalsel tasandil. Ja ka siin peab hoolega vahendeid valima, et mitte seadusega pahuksisse minna.

Ühistegevuse tulemus on suurem kui liidetavate summa, ning mis veel kõige magusam – see kaotab ka vastutuse. Lible tegi ka, mitte ainult mina. Igasuguse ühiskaagutamise juures ununeb kiiresti, kes see esimesena selle kivi sinna kanalasse viskas. Tähtis on vaid, et oleks piisavalt kisakõrisid, et lärm üldisest foonist üle kostaks. Üldine foon sealjuures pole põrmugi madal, sest erinevad huvigrupid üritavad avalikus ruumis just enda agendat esile tõsta. Ja neid pole vähe. Seda enam, et avalik ruum kasvab pidevalt meie privaatse ruumi arvelt, ning loodus teatavasti tühja ruumi ei salli.

Üheks avaliku õiglustunde tunnuseks on selle hüpertrofeerumine ehk võimendumine. Kollektiiv võimendab luubina ka kõige tühisemad kõrvalekalded koletuteks kuritöödeks. Nelja silma all ehk ei tundugi taunitav teab mis paha, kuid avalikkuse luubi all paisub see üleloomulikesse mõõdetesse. Eelmainitud luubi all moonduvad ka moraalinormid ning ähmastub selge mõtlemine. Kollektiivne kambakas kogub kiirust nagu laviin, mis algab pisukesest lumepallist ehk verbaalsest kõrvakiilust, kuid lõpetab jõuna, mis pühib oma teelt kõik elava. Ja mõtleva. Netikommentaare lugedes jääb kaasmaalastest mulje kui karjast mõtlemisvõimetutest ja verejanulistest drakoonilisi seaduseid pooldavatest monstrumitest, kellele on võõras halastus ja empaatiavõime.

Oma emotsioonide liitmine teiste omadega tekitab ka teatava ülevustunde. Olgu siis tegu positiivsete või negatiivsete tunnetega, laulupeo või netikommentaariumiga veebis. Tekib ühtekuuluvustunne. Küünarnukitunne. 500 miljoni kärbse maitseeelistus ei saa olla ometi vale. Ning polegi vahet, ons tegu endale (tegelikult siis kollektiivse)  jäävee pähe valamise, massilise seenepiltidega uhkeldamise, presidendiproua fopaa üle tänitamisega või homode/homofoobide kotti toppimisega – odav ja külluslik enesega rahulolu on garanteeritud. Just sellisel hulgal nagu endal jaksu ja tahtmist juhtub olema.

Niisiis, kes viskab esimese kivi? Kuhu? Polegi vast oluline. Peaasi, et KAMBAKAS.

KUU RETSEPT: SEENESUFLEE
Kuigi kübaralisi pildistada ning neid pilte oma virtuaalseinale riputada meeldib miskipärast kõigile, siis seente kulinaarsest aspektist lähtudes jaguneb inimkond kaheks – ühtedele maitsevad seened väga, teised aga ei võta suu sissegi. Õnneks pole see vastuolu sama terav kui näiteks Saku ja A le Coq’i, iPhone’i ja androidtelefonide,  astmelise ja mitteastmelise tulumaksu fännide vahel ning kui ise seenesõprade sekka ei kuulu, siis võib all mainitud retseptis asendada puravikud mõne teise (haruldasema) seenesordiga ning serveerida saadud rooga näiteks kiuslikele naabritele või uksele koputanud usukuulutajatele/magic-tolmuimeja esitlejale.
KOOSTIS:
500g mõnusaid puravikke
1-2 sibulat
2 supilusikat võid
200 ml kohvikoort
1 supilusikas jahu
soola ja musta pipart maitse järgi
Kastme jaoks:
1 supilusikas võid
2 supilusikat jahu
1,5 klaasi piima
0,5 klaasi riivitud juustu
4 muna
0,5 teelusikat soola
Peenesta puravikud koos sibulatega ja pane pannile sulavõi sisse särisema. Sega neid kuumal pannil kuni vedelik on välja auranud. Maitsesta soola ja pipraga, lisa juurde jahu ning sega veel 2 minutit. Vala juurde koor, keeda segu tasasel tulel paksuks ja vala vormi.
Pese ja kuivata pann. Kuumuta jahu või sees helepruuniks, lisa juurde lahti klopitud munakollased ja vahustatud munavalged. Maitsesta soolaga. Valmis kaste vala vormi seentele ja keeda sufleed keevaveenõus 30 minutit. Serveeri kohe, et suflee lössi ei vajuks. Juurde paku röstitud saia ja tomatisalatit.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Head maitsmist! Kambaga.