02.2014 arhiiv

SOTŠIALISTLIKUD OLÜMPIAMÄNGUD

28.02.2014

Veebruar on olnud sündmusi täis nagu kevadel kudema siirduv lõhe marja. Seda jätkuks terve viletsama aasta tarvis. Et aga igasugune madin ja taplemine on muutunud suhteliselt igapäevaseks, siis arutleks pigem teemal, mis aktualiseerub vaid korra iga nelja aasta tagant. Sellisel kujul aga tõenäoliselt märksa harvemini.

Venemaal toimuvad olümpiamängud lihtsalt on eksootilisemad ja haruldasemad, kui tavalised nö tsiviliseeritud keskkonnas toimuvad spordivõistlused. Päris kindlasti lisab kergelt salapärane ja täiesti ettearvamatu Vene karu tema rüpes toimuvale ohtralt pikantsust. Poolmetsik ja bütsantslik keskkond tõstab keskmise eurooplase/ameeriklase ohutunnet, mis omakorda teravdab tähelepanu. Annab hirmule nö suured silmad. Lisab adrenaliini. Ohtude trotsimine aga annab trotslikele ajakirjanikele ju juurde üldist austust ja lugupidamist. Vaevalt, et näiteks Pariisi või Viini WC-potid suudaksid eales pälvida sedavõrd intensiivset ja globaalset tähelepanu kui seda tegid Sotši hotellide omad. Rääkimata alla kukkunud kardinapuust või hulkuvatest koertest. Aga hulljulged ajakirjanikud trotsisid (loe: nautisid) ellujäämisinstinkti ning edastasid südamete puperdades reportaaže olmeprohmakatest, tundes ennast tõeliste vabadusvõitlejatena, kes on tõstnud mõõgad koletu Gulagi kodumaa vastu. Hoolimata isegi Putinist, kelle kõike nägev silm kui Sauron ise hoolikalt kõike Mordoris toimuvat jälgis. Jõhkrad paljastused tabasid valusate käbidena Kremli hoolimatut ja kalki müüri. Take that, mr. Putin!

Tagasivaatavalt võib öelda, et rahvusvahelise sotsialismi kodumaal toimunud spordisündmus ei saanud rahvusvahelise meedia poolt küll võrdse kohtlemise osaliseks. Kui arenenud riigid ongi võrdsed, siis Venemaa on päris kindlasti ebavõrdne. Autsaider. Aga sõbraliku händikäpi andmise asemel surgiti rõõmsas üksmeeles käimlates ja prügimägedel.

Kentsaka kontrasti sellele üldisele mustuses püherdamisele tekitas rahvusvaheline särav geikogukond, kes vikerkaarevärviliste lippude lehvides üritas uljaste laulude ja tantsudega Vene ülimatšoliku presidendi suundumust muuta. Küllap muusika võluvägi juba suudab kibestunud riigijuhi ülemehestunud südant pehmendada ja nii terve riigi sammukese võrra headuse ja üldise maailmarahu poole nihutada. No vähemalt ei arreteeritud mängude ajal kedagi ebasündsa käitumise pärast. Peale Pussy Rioti muidugi. LIVE AND LET LOVE

Venemaa aga vastas väiklaste kirjatsurade suskimisele grandioossete vaatemängudega, millega võrreldes meie väikese aga võimsa vabariigi sünnipäevapidustus nägi välja EÜE taidluskonkursina kus regiooni kõige püüdlikum rühm (kusagilt Mulgimaalt vist) üritab iga hinna eest vabariiklikule pääseda. Slaaviliku suurejoonelisusega lükati heebliga kõik punnid põhja ning pakuti sedavõrd võimast show’d, mida Venemaa ja ehk isegi kogu maailm varem näinud polnud. Kak za granitsõ. Täispunktid esitluse eest võiks anda ka ülemaailmse spordipeo lõppakordile, kus täiesti ebaveneliku eneseirooniaga tögati avatseremoonial toimunud apsakat. See märk annab lootust, et eelmainutud möödalasu süüdlane ja tema perekond ei pea veetma oma ülejäänud elu piirkonnas, mis on kuulus vaid seal asuva külmapooluse tõttu.

Takkajärgi on nii sportlaste endi kui ka olümpia külaliste sõnul tegu ühe sujuvamalt korraldatud taliolümpiaga. Võistlustingimused olid sedavõrd head, et võimaldasid nii mõnelgi „dinosaurusel“ edukalt noortele tulijatele vastu hakata ning come back’i teha. Paraku aga jääb ilmselt kõrvalise meediakära tõttu Sotši olümpiamänge meenutama vaid üks sportlik tulemus – Venemaa väljajäämine hokiturniiri finaalist. Soomlaste võit Punase Masina üle oli otsekui heledalt kõlav kõrvakiil Putinile endale ja tema totalitaar-korruptiivsele riigiaparaadile. Mis on selle kõrval venelaste kolmikvõit muidu skandinaavlaste poolt domineeritud suusamaratonil või hollandlaste võimas puhastustöö kiiruisutamises. Mis siin salata, eks kaotus hokiväljakul oligi valus hoop venelaste eneseuhkuse pihta. Möödalask, mis röövis kirsi nende muidu rekordiliselt medaliküllaselt vahukooreportsult ning muutis tusaseks ka presidendi. Siin võib tuua paralleeli Venemaa ajaloo jaoks ikoonilise tähtsusega sündmuse – II Maailmasõjaga. Kuigi venelased selle nö võitsid, siis Stalin ise ei olnud tulemusega põrmugi rahul. Isegi sedavõrd ebarahul, et lasi Võiduparaadi juhtida marssal Zukovil, eelistades ise jääda varjule. Ja siin polnud tegu mitte Stalini loomupärase tagasihoidlikkusega on ajaloolased veendunud. Nii ei suudagi Putin rõõmustada iluuisutajate kleidikeste või suusatajate liibuvate kombinesoonide poolt toodud kuldmedalite üle, kui tema kroonijuveel tallati pisikese ja jonnaka väikerahva jalge alla. ŠAIBU- ŠAIBU!

Sotsiaalvõrgustikes ja muus meedias aga oma 15-minutilist kuulsust jahtinud ja seetõttu pisut poriste nägudega reporterid aga kehitavad aga süütult õlgu. Kui üldse kehitavad. Ning jutustavad süüdimatult hoopis tundmatust hokimängijast/suusatajast/uisutajast, kes adopteeris terve karja kohalikke hulkuvaid koeri. Kuigi just nemad so reporterid suutsid teha spordipeost mingi pooleepilise lahingu heade inimeste ja kurjusejõudude vahel.

Huvitav, kas ja kes kirjutab eesti keeles Sotšist traditsioonilise olümpiaraamatu. Millest seal küll räägitakse ning kas peale kollektsionääride neid keegi eesti spordisõpradest ka ostaks?

 

Kuu retsept: SOTŠNIKUD ehk  VAARAKUD

Vene köök on põhimõtteliselt sama hea kui vene sportlased ja vene rahvas. St väga hea. Lihtne, loomulik ja mitte peenutsev.

Sotšnikud ei kuulu otseselt küll vene köögi kullafondi, kuid on selle raudvara ning ilmselt tuttavad kõigile neile, kes veel mäletavad kogu maailma õnnestada proovinud nõukogude võimu. Erinevas värskusastmes rikastasid need saiakese ja piruka hübriidid tollaste kohvikute, einelaudade ja sööklate menüüsid.

Sotšnikud kvalifitseeruvad lihtsate elurõõmude alla nii valmistamise kui maitseelamuse poolest. Lisaväärtuseks oli see, et erinevalt paljudest muudest toitudest oli nende valmistamiseks vajaminevaid komponente isegi nõukaaegses kaubandusvõrgus saadaval.

Sotšnikute tegemiseks on tarvis tainast ja täidist.

Taigna valmistamiseks läheb meil vaja:

  • 50g pehmet võid
  • 3,5 dl jahu
  • 0,5 tl soodat
  • 0,75 dl suhkrut
  • 1 muna
  • 3 sl hapukoort
  • soola

Täidise tegemiseks:

  • 150 g teralist kohupiima
  • 2 sl suhkrut
  • 1 tl vaniljesuhkrut
  • 1 sl hapukoort
  • 1 sl jahu

Taigna valmistamiseks segame lumena valge suhkru, hapukoore ja soola. Lisame kuldmedalikollase muna ning või ja soodaga segatud jahu. Segame uisukiirusel ühtlaseks ja pistame külmkappi järele mõtlema.

Täidise jaoks segame ühtlaste paaristõugetega kohupiima, suhkur, vaniljesuhkru, hapukoore ja jahu mõnusaks massiks. Seejärel rullime tainas jahusel laual laiali ja lõikame sellest olümpiamedalist pisut suuremad, nii umbes 10 cm läbimõõduga kettad. Keset ketast paneme lusikatäie täidist ning voldime ketta kenasti kokku poolkuukujuliseks.   Servad surume kahvliga tihedalt kinni ja pintseldame potentsiaalse küpsetise üle lahti klopitud munaga. Pistame ahju ja küpsetame seal 225-kraadi juures 12-15 minutit.

Ülaltoodud kogusest saab ühe plaaditäie. Kõrvale sobib kenasti piparmündi- või must tee vaarika- ehk mustsõstramoosiga.

Sotšnikud on eesti keeli vaarakud.

Приятного аппетита!  

VORMI VALATUD AEG

03.02.2014

Inimkonnal on läbi aegade olnud üks suur unelm.
Unelm, mis on juba meie geenides.
Jätta endast jälg siia maailma.
Mõned nimetavad seda enesealalhoiu- ja soojätkamisinstinktiks.

Filosoofilisest aspektist vaadatuna on see aga kirg surematuse järele.
Soov alistada aeg. Peatada kaduvus.
Või vähemalt peatada aeg.
Kõige hinnalisem ressurss, mis meile on antud.
Muuta selle varud piiramatuks.

Inimese soov jääda püsima läbi aegade, on üheks põhjuseks, miks siia maailma on sündinud kunst.
Soov jäädvustada kaunis hetk. Või muuta üks hetk kauniks läbi selle, kuidas see on jäädvustatud.
Hetke peatamine üle ühe inimpõlve annab sellele üleinimliku dimensiooni.
Peaaegu ajatu mõõtme.
Erinevad vaid vahendid selle saavutamiseks.
Maailm on oma suurkujude põlistamiseks kasutanud marmorit või pronksi.

Meie aeg kasutab enda jäädvustamiseks nii igipõlist kivi, kui ka modernset betooni ja terast.
Need on lähimad igavikule, mida me täna oleme võimelised looma.
Need on materjalid, mis räägivad tänapäevast. Meie ajast.
Karmid, kiretud, tõhusad.
Majesteetlikud, lakoonilised, haprad.
Ning meeletult visad ja vastupidavad.
Põuale ja tuulele. Tulele ja veele
Betoon ja teras on need, mis jäävad tunnistama meie ajast.
Tunnistama meist endist.
Sest me oleme ise osa sellest ajast.
Oleme osa terasest. Osa betoonist.
Oleme aidanud seda maad, kus me elame.
Vorminud seda aega, milles me elame.
Karmiks kuid vastutustundlikuks.
Tõhusaks kuid inimlikuks.
Meie vormime aega. Aeg vormib meid.
Muudame momendid monumentideks.
Eile. Täna. Homme.
Aeg voolab.
Meie voolame koos temaga.
Kuni lõpuks olemegi

VORMI VALATUD AEG