10.2013 arhiiv

OUT OF THE GAME

18.10.2013

(Postitatud kolm päeva enne valimisi)

Ilmselt igaühte meie väikesel Maarjamaal huvitab, mis hakkab toimuma siis, kui valimistsirkus läbi on. Kui klounid, kõhurääkijad, habemega naised, ekvilibristid ning elevandidresseerijad on pakkinud oma kohvrid, kui kustutakse tuled ning ainult üksikud valimisplakatite räbalad lipendavad veel tuule käes. Allpool keskenduks ehk pealinnale, kus etendus on käinud kõige häälekamalt, kus panused on olnud suurimad ning kired tuliseimad.

Vaesed (mitte rahalises mõttes) tallinlased on pooloimetuks materdatud kohalike mustkunstnike ja fakiiride poolt, kes on publiku silme ette mananud kõige uskumatumaid õhulosse, tõmmanud torukübarast välja tasuta raadioid ning kõige krooniks lubanud Helsingist sealsed palgad üle lahe Tallinnasse tirida. Vägisi tuleb meelde suur kombinaator Ostap Bender, kes lubas muuta kolkaküla Vasjuki terve universumi malelise mõtlemise keskuseks, kust käivad otsereisid Marsile.

Kõige reaalsem, aga samas ka kõige nukram perspektiiv on see, et midagi ei muutu. Et iga rahvas on oma valitsejaid väärt, siis peavad Telliskivi tänava, Uue Maailma ja Kalamaja Seltsi haldjad ja päkapikud ahelaid kõlistades edasi ägama deemonliku Sauroni ikke all. Ustavad eidekesed aga panevad Lasnamäe vastse kultusehoone altarile küünlaid, et batjuška veel pikki aastaid õilmitseks ning nende eest kõrgelt ja kaugelt hoolt kannaks. Luteri kiriku ehitamise jaoks aga peab taasvalitud linnapea ilmselt esimese asjana ette võtma tee Saksamaale, sest Moskva suure tõenäosusega sellise projektiga kaasa ei tule. Rohelise kaardiga saab apteegist odavat palderjani ja enne riiklike tähtpäevi soodushinnaga Laua viina ning Valla sülti. Edgar Käärkäsi annab peale valimisi mõneks ajaks kääridele puhkust ning lisaks Tallinna TV-le avatakse ka munitsipaalraadiojaam, mis teavitab linlaseid linnavalitsuse suurtest tegudest. Kulude katteks kehtestatakse automaks. Ikka vastavalt auto hinnale, mida suurem ja kallim, seda rohkem peab ta linnakassasse pappi köhima. Erandkorras on maksust vabastatud teenekamad keskerakondlased ja linnavalitsuse töötajad (mis on faktiliselt üks ja sama). Laias plaanis jätkub senine bütsantslik elukorraldus – kõik Inimese heaks, kõik Inimese hüvanguks ning kes ei ole selle Inimese poolt, on järelikult tema vastu. Imesid oodata ei ole. Business as usual.

Reformierakonna fläššiva linnapea juhtimisel aga on meil kaks perspektiivi – hea ja halb. Hea variant on see, et ilmselt tekib lõpuks ometi harmoonia linna ja riigi valitsuste vahel. See võib tähendada suuremaid riigipoolseid investeeringuid infrastruktuuri, tõepoolest vähem asfaldiauke ja rohkem ümberehitatud ja suurendatud läbilaskevõimega ristmikke. Ehk säilib isegi tasuta linnatransport. Paraku ei piisa isegi kõige parema variandi puhul minu fantaasiast, et aru saada, kuidas küll Helsingi palgad Tallinnasse tuuakse. Halva variandi puhul aga on linnapea sunnitud eelistama riiklikke huve linna omadele. See tähendab, et riigieelarve numbriliste näitude parendamiseks konsolideeritakse linna eelarve riigi omaga. See tähendab, et teed jäävad edasi auklikuks, tasuta linnatransport likvideeritakse ning rahulolematud pensionärid moodustavad linnavalitsuse ja Toompea vahel vihase inimheki.

Kõige häälekam hetkel kehtiva linnavalitsuse so korruptsiooni vastane on olnud IRL. Paraku on meediakärast hoolimata keeruline ennustada, mis hakkab nende võimule pääsedes toimuma, sest kampaania põhisõnumiks on olnud vabanemine eelmisest linnavalitsusest. Kuigi kampaania lõpus on ilmunud ka klippe, kus kavala naeratusega lubatakse, et on olemas plaan, mis loob uusi töökohti ja kõrgemaid palku, siis fakte selle toetuseks ei tooda. Ilmselt loodetakse, et kui Euroopasse jõuab uudis korrumpeerunud keskerakondliku linnavalitsuse langemisest, siis ummistuvad Tallinna sadam ja lennujaam koheselt investorite hordidest. Ilmselt suletakse koheselt Tallinna TV, ajaleht Pealinn ja MUPO. Väiksemakaliibrilistele keskerakondlastele korraldatakse haarang ning Savisaar koos kaaskonnaga interneeritakse Hundisilmale. Eesti Asja aga hakatakse lisaks eesti keelele ajama ka inglise ja vene keeles. Kuigi Eerik Niiles Kross lubab ennenägematult avatud ja läbipaistvat linnavalitsemist, siis muudab meid siiski skeptiliseks mehe eelnev elutöö professionaalse luurajana. Raske uskuda, et oma ala proff, kes teab ülimalt hästi, kui kasulik on info varjamine, sülitab oma senistele tõekspidamistele. Nii jäävad ilmselt alles ka lukud linnavalitsuse kabinetiustel ja kardinad akendel.

Sotsiaaldemokraatide võidu korral on tagajärgi veelgi keerulisem ennustada, sest nende valimiskampaaniast ja lubadustest on meeles vaid see, et nad on sotsiaaldemokraadid ning iga laps peaks saama käia vähemalt ühes tasuta huvialaringis. See polegi ehk kuigi raskelttäidetav valimislubadus ehkki võrreldes konkurentidega veidi väheambitsioonikas. Oma napisõnalisuse poolest tuntud sotsid eelistavad konkreetsetest lubadustest hoiduda ning see eeldab ennustajalt juba selgeltnägemisvõimeid. Valimis- sloganist „Täna Türi, homme Toompea!“ võiks muidugi järeldada, et sotsid plaanivad linnavalitsuse üle viia Toompeale. Türi, ma ei või!

Musta lambana osaleb valimistel igasuguste karvaste ja suleliste isemõtlejate ühendus Vaba Tallinna Kodanik. Selle kodanikeliikumise tagajärjel tekkinud seltsingul ühist nimetajat pole, peale selle, et nad lubavad linnavalitsusest eemaldada tänapäevase demokraatia ühe põhialuse – parteilisuse. Ekspertide eelistamisel ideoloogiale on kahesed tagajärjed. Ühest küljest küll rahaline sääst, korras linnamajandus ja tasakaalus eelarve. Samas aga ei ela inimene mitte ainult leivast. Suurejooneliste avamisvaatemängude ning ideoloogilise võitluse puudumine võib aastate jooksul nendega harjunud linlastes tekitada terava emotsionaalse nälja. Kogu lootus jääb siin erinevatele Keskerakonna protestiaktsioonidele, kuid seoses toetuse puudumisega linnaeelarvest, ei pruugi nende tase enam publikut rahuldada.

Valmisnimekirja lõpus marssival Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal seevastu ideoloogiast puudu ei tule. Nende valimisvõidu puhul muutub linnas vene ja muu võõrkeele kasutamine suure tõenäosusega karistatavaks. Esialgu ilmselt trahvitavaks. Retsidiivi puhul aga saadetakse süüdlane ilmselt Lasnamäele kui persona non grata. Koos omasooiharate, narkomaanide ning muidu lõngustega. Mainitud linnaosa aga ümbritsetakse betoonplaatidest taraga. Ilmselt viiakse linna piiridest välja ka pronkssõdur. Nii valmistaksidki ekstsessid erinevate rahvusgruppide vahel kõigile linnaelanikele nii meelelahutust kui tegevust. Lisaks eelnenule saab Tallinna üheks olulisemaks küsimuseks Eesti-Vene piirileping. Keeruline aga on, kuidas see hakkab kajastuma linlaste igapäevaelus.

Laias laastus aga võime arvata, et ka uue linnavalitsuse ajal kerjused kerjavad, vargad varastavad, litsid löövad litsi ja tulesüütajad süütavad tuld. Just nii nagu geniaalne Brecht oma „Kolmekrossiooperis“ kirjutas. Elu tahab elamist, töö tegemist. Uudishimu aga hoiab meie pilku tulevikul ning sõltumata linnavalitsusest on oluline hoida vaim erksa ning ärksana. Puhtinimlikult on ju põnev, kelle käpp on lõpuks kullas, kelle käpp mullas? Kes püsib pildil, kes aga langeb hoopis mängust välja? Mis saab mängujuhist?

OUT OF THE GAME