03.2013 arhiiv

Kuidas valmistada head rahvakogu?

22.03.2013

Keeta või küpsetada? Grillida või friteerida? Marineerida või sisse soolata? Või pruukida päris toorelt?

Körti on juba küllalt lürbitud, mis jätab välja keetmise. Grillimine on eestlastele südamelähedane, kuid paraku hooajaline ning pahatihti kaasneb sellega ka liigne alkoholipruukimine. Seega jääb ka ära. Friteerimine pole põrmugi tervislik ülekaaluga võitlevas maailmas. Sissetegemisega kaasneb aga oht, et rahvakogu võib jääda keldrihämarusse riiulil tolmu koguma. Toortoidu pakkuja aga saadab iga õige eesti mees pipramaale. Nii on kõige demokraatlikum ja traditsioonilisem, kui seame end oma esivanemate kombel pottide-pannidega kuumast õhkuva pliidi ette.

Järgmise asjana tuleb valida retsept, mis oleks mokkamööda võimalikult paljudele sööjatele. Demokraatlik küpsetusprotseduur ja euroopalikud direktiivid eeldavad, et rahvakogul oleks esindatud kõik erinevad maitsed ja maitsevarjundid. Nii peaksid seal sõbralikult segunema Peipsi sibulad Stiltoni juustuga, Narva silmud Saksa keeksiga, šokolaad sinepiga, heeringas ja maasikamoos ning vahukoor ja küüslauk. Välja jätta ega unustada ei tohi kedagi, muidu on need fruktid kohe tänavatel plagudega vehkimas. Vältida tuleks äärmuslikke maitseelamusi ja liigset vürtsitamist. Kuigi fusion-köök võidab endiselt üha suuremat populaarsust, tuleks eksootiliste maitseainete kasutamisel ettevaatlik olla, et enamusel võõristustunnet ei tekiks.

Sobiva retsepti leidmisele järgneb teadagi komponentide valik. Siin tuleb hoolikalt jälgida mitut aspekti. Eriliselt tuleb pöörata tähelepanu, et ükski toiduainetest poleks riknenud või ussitanud. Kui ussiaugud on enamasti märgatavad ka visuaalsel teel, siis vahel võib ka värske ja punnpõskne välimus peita pehkivat südamikku.

Järgmise asjana tuleb tähelepanu pöörata „Parim enne“ kuupäevale. Tarbimistähtaja ületanud produktid võivad muuta rahvakogu meki tuimaks või kibedaks ehk koguni lisada ebameeldiva sovjetiaegse sööklaseljanka solgimaitse ja põhjustada kõhulahtisust. Kasvõi verbaalset. Samas ei tohi segi ajada gourmet Roquefort’i hallitusjuustu tavalise roiskumisega.

Samavõrra oluliseks tuleb pidada, et komponendid poleks toored. Kuigi nooruslikus iseenesest ei pruugi tekitada traagilisi tagajärgi, siis jääb paraku nooreks ja roheliseks ka lõpptulemus, kupata seda kaua tahad.

Ons kõik koostisosad koos, siis tuleb need omavahel ettevaatlikult aga põhjalikult läbi segada. Eelnevalt aga tuleb kõik osised võrdseteks portsudeks hekseldada, et näiteks mõni kaalikas maasikate ja herneste keskel laiutama ei kipuks, vaid kõigil ikka võrdsed võimalused oleks. Samas aga peab hoolikalt jälgima, et tükid mitte liiga pisukesed ei saaks, muidu võib protsessi käigus nende eripärane maitse ja struktuur kaduma minna. Kokad peaksid siin erilist delikaatsust ja taipu üles näitama.

Järgmise sammuna tuleb tõsta pada mõõdukale tulele podisema. Tasakaalukust tuleb ilmutada siingi, sest liigne épicé ehk kuumus võib rahvakogu põhja kõrvetada ehk koguni poti lõhki lüüa. Liiga madal temperatuur seevastu muudab valmimise sedavõrd pikaldaseks, et rahvas mingeid tummisemaid variante vaatama hakkab või siis valmib mingi maotu löga, mis ei sobi endal süüa ja veel vähem teistele pakkuda. Apetiitse rahvakogu parimaks küpsusastmeks võiks olla al dente või saignant ehk siis medium roast.

Valminud rahvakogu on kõige suupärasem serveerida värskelt valminuna. Kuigi nii mõnelgi kõhuorjal võib olla suur isu rahvakogu purki pista ja turvaliselt jääkeldri riiulile hoiustada, siis sellisele tuleb kuuma kulbiga näppude pihta anda. Seismajäänud või külmutatud rahvakogu võib samahästi jagada sotsiaalabi korras vaestele nagu Rootsis hobuselihaga lasagne või siis anda lausa loomadele järamiseks. Näiteks karusloomakasvandusse.

Nii. Kui nüüd on kõiki neid samme hoolikalt jälgitud, siis peaks rahvakogu saama igale eestlasele mokkamööda, üks tõhus kehakinnitus ning vitamiinipomm viirusliku politikaanluse vastu. Asi, mida endale mõnus tarvitada ning rõõm teistelegi näidata. Piisab aga sellest, kui väärt värki üle kuumutada või kasvõi mikseriga läbi lasta ning lõpptulemuseks ongi mingi püdel, ebamäärast värvi mass, millest iga eestimaalane saab kulbitäie oma plekktopsi.

Ime või kõrrega. Bon appétit!

Elu on aga näidanud, et iga paja juurde satub keegi, kellele pakutav kohe kuidagi meeltmööda ei ole. See on alati nii olnud ja tõenäoliselt ka jääb nii kogu inimajaloo vältel. Sellistele pirtsutajatele pole meil öelda miskit muud, kui Sorry! Kui meie poolt pakutav mokkamööda pole, siis otsige mõni teine leemepada, mille seest kulbiga õngitseda. Või veel parem – proovige ise selline supp kokku keeta, mida ka teised ilma nina krimpsutamata sööksid.