10.2012 arhiiv

Inflatsiooni- ja vargusekindel kapital.

04.10.2012

Samurai elu ei hinnata selle pikkuse järgi. Ehk siis vastavalt sünnipäevade arvule. Õnneks aga ei ela me feodaalses Jaapanis, vaid 21.sajandi Euroopas. Siinses vananevas ja vähenevas Vanas Maailmas on oluline iga inimene, iga sünnipäev. Seda aga põhjusega. Kulub ju keskmise eurooplase kasvatamisele, harimisele, ravimisele, hooldamisele palju enam, kui enamikule meie planeedi elanikele.

Vähe sellest, kulutades iga aastaga üha rohkem materiaalseid väärtuseid, toodab seesama keskmine eurooplane ise neid üha vähem. See aga, et enamus maisest mammonast valmib idamaiste tööinimeste  käte abil jätab Jeanile, Giovannile, Johannile ja Jaanile valdavalt kolm võimalust: luua vaimseid väärtuseid, teenindada teisi omasuguseid või mediteerida sotsiaalabi üle.  Mida iganes ta aga ei tee, teab ta oma väärtust ning küsib selle eest väärilist hinda. Sest lapsepõlvest peale on teda õpetatud, et ta on Keegi. Mitte mingi mutrike või tihend süsteemis, vaid keegi, kelle peale riik ja vanemad on hulga raha so energiat panustanud. Seesama teadmine teeb ta aga vähem läbilöögivõimeliseks. Vähemalt teenindussfääris ja sotsiaalabi järjekorras. Võrreldes Mikola ja Ngomo, Abdullah ja Liu Weiga. Eriti ebaefektiivsed aga isegi Euroopa rahvaste sõbralikus peres on miskipärast eestlased. Tuleb see siis turu väiksusest, kohalikust põlevkivist või vabamüürlaste vandenõust. Või on asi selles, et kuna meid on vaid veidi enam kui valgepea-merikotkaid, siis hindame iga oma aastat, kuud, nädalat ja päeva otsekui hinnalist juveeli. Tõsiselt ka.

Kui me ise võtame iga oma hetke kui hinnalist, unikaalset ja kordumatut väärtust, siis mingil hetkel jääb seda ehk uskuma ka ülejäänud maailm. Ning midagi, mida me oleme välja mõelnud oma peaga või valmistanud oma kätega, omandab teiste jaoks väärtuse paljalt sellepärast, et selle on valmistanud või välja mõelnud eestlane.

Palju õnne Mast, järjekordse juveeli eest sinu pikeneval pärlikeel. Palju õnne!