06.2011 arhiiv

Peaaegu kaks korda kiiremini kui kell

13.06.2011

sales-knocking-door1.jpg 

Meeleheitlik koputus kajas kalgilt tühjas koridoris.
Kas tõesti pole seal kedagi? Painav reaalsus tungis mehe teadvusesse. Paanika hakkas jäise joana voolama tema soontesse.  Kuigi kaine mõistus püüdis hingamist kontrolli alla saada, tundis tema alateadvus kuklas konkurentide hingeõhku. Nad ei tohi teda kätte saada. Ei tohi ja kõik.

Kuigi irreaalne ja kõikemattev üksindustunne kippus tema teadvust vallutama, püsis mehe südames siiski lootusesäde. See ei ole lihtsalt võimalik, et see päästev uks, mis tema jaoks alati avatud oli olnud, püsis nüüd suletuna. Siiski, endiselt ei kippu ega kõppu.

Peopesad hakkasid ebameeldivalt higistama ning triiksärgi krae kägistas nagu ei kunagi varem. Pilk liikus paaniliselt mööda vähimagi elumärgita koridori. Masinlikult otsis käsi pintsakutaskust telefoni. Neetud. Aku oli endiselt tühi. Loomulikult, naeruväärne oleks loota, et pintsakutasku siidvoodris tekkiv staatiline elekter seda laadida suudaks. Tühja pilguga  põrnitses ta kustunud mobiiliekraani, meelekohtades vasardamas süda peaaegu kaks korda kiiremini kui Tissot tema randmel. Masinlikult hakkas ta südamelööke lugema .. kuuskümmend, üheksakümmend … sada kümme.

Sada kümme … sada kümme korrutas mees numbrit nagu mõnda budistlikku mantrat. Selles numbris tundus peituvat lahendus tema väljapääsmatule olukorrale. Pilk jäi peatuma vastas olevale uksele, millel siras sama, hetkel saatuslikuna näiv number.
Sada kümme, sada kümme korrutas ta masinlikult.

Ning nagu võluväel avanes nimetatud numbrit kandev uks ning lävel seisis tuttav figuur süütamata sigaret sõrmede vahel.

„Tere, tere, no mida sina siin teed?“ kõlas soe bariton mehe kõrvadele mahedaima inglikoorina.  „Mis on mureks? Lähme ja räägime.“
Oehh, korraga oleks mehe süda tahtnud laulda.

Jahh, oleme kolinud. Sama maja, sama koridor, tuba 110. Just nii, peaaegu kaks korda nii kiire kui kell.