MAST

Aasta on olnud erakordne. Kuigi ilmselt vähesed võivad sellele tagasi vaadata täis roosat rahulolu. Pigem vastupidi. Enamik inimkonnast tundub olevat oma mugavustsoonist väljunud ning elu on muutunud vägagi põnevaks. Mis on iseenesest hea, sest rahulolu tekitab mugandumist, mugandumine aga omakorda mandumist. Cheers!

Inimesed on raputatud üles ning nad pole rahul sellega, mida nad näevad. Ega näe midagi, millega rahule võiks jääda. Vähe sellest, nad näitavad seda ka ausalt välja. Tänu sellele varisevad valitsused, vanguvad finantssüsteemid. Toimub areng. Nuumkesiku seisundist väljunud inimkond on loovam, vabam ja sotsiaalsem kui kunagi varem Prosit!

Sõbrad, tundub, et meil seisavad ees väga huvitavad ajad.

Olgu meil nendega toimetulekuks piisavalt taipu ja energiat.

Laadige ennast selleks meie südamliku ja veidi ingelliku jõulusooviga.

Kaardi vaatamiseks kliki aastanumbril.

Terviseks!

You Are the Angel

It has been a very special year. Although only few of us can look back fulfilled with feeling deep and complete satisfaction. Vice versa. It seems to us that majority of humankind has left its comfort zone and the life has turned extremely interesting. It itself is good – satisfaction brings lazyness, lazyness leads to degradation. Salute!

People are woken up, they are not satisfied with the picture they see. Neither they see anything satisfying. They don’t hesitate to show it out honestly. Goverments are going down, fiscal systems are crumbling. The evolution is happening. The humankind has come out of its feedstock state and is more creative, free and social than ever before. Prosit!

Friends, it seems we have the most interesting times ahead.

Let’s wish we all had enough wisdom and energy to manage through it.

You can load it a bit with our hearty and just a little angelic Christmas wish.

To see our Christmas card click on the 2011 below.

Cheers!

Inimesel on küüned alati enda poole. Juba sünnist saati tegelikult ja ürgajast alates. Seda võib nimetada ka enesealalhoiu instinktiks. Söö või ole söödav. Sama reegel kehtib meie majanduskeskkonnas edukalt ka tänasel päeval. Kasvõi lõualuid nihestades süüakse endale teed toitumisahela tippu. Emotsioonideks ja tundlemiseks pole sobiv aeg ega koht. Või kuidas!?

Tegelikkuses on aga tarbija muutunud nõudlikuks. Ja targaks. Ning oma võimalust valida võtab ta väga tõsiselt. Ta selekteerib hoolega teda ümbritsevat pakkumiste tulva ning valib sealt välja tema jaoks parimad. Sest tema on ju kuningas. Tarbija ei taha enam anda oma vaevaga teenitud nappe eurosid sellelem kes kõige valjemat kisa teeb. Ta tahab oma raha eest enamat. Lisaks tootele ja teenusele soovib ta ka tunnet. Tunnet, elamust ja lugu. Midagi ehtsat ja tõelist, mida koi ei näri ja rooste ei söö.

Ehtsa ja tõelisega on aga selline häda, et need nõuavad ka tõelist panustamist. Aja, energia ja loovuse investeerimist. Isegi vähegi usutavat illusiooni on võimatu luua ülejala, mis siis rääkida ehtsast ja tõelisest. Kiirustamine aga jätab nähtavale traagelniidid ning kõik edasine kaotab sellisel juhul oma mõtte. Kaua tehtud kaunikene!? Elementaarne tõdemus, millest paraku massiliselt mööda üritatakse vaadata. Sest süvenemiseks pole ju aega. Või raha. Või mõlemat. Sest aeg on ju raha. Ning neid mõlemaid pole kellelgi kunagi piisavalt.

Huvitaval kombel on nii ühte kui teist reeglina kõige vähem just ostjal. Olgu siis tegu reklaami- või mõne muu äriga. Järjekindlalt üritatakse restoranimenüü eest maksta kiirtoidu hinda. Igati inimlik reaktsioon tegelikult. Kuigi kokale jääb antud olukorras valdavalt tegemise rõõm. Ning uhkus, et tema oskuste järgi ikka vajadus on. Kui see olukord aga permanentseks muutub, siis rakendub paraku energia jäävuse seadus, mis ütleb, et mitte millestki ei saa teha midagi. See tähendab, et kui kokk valmistab kõigile soovijaile gurmeeroogasid kiirsöögihinnaga, siis on tal peatselt ees kaks valikut. Kas jääb ta ise nälga või viib ta enda poolt pakutava kooskõlla makstava hinnaga.

Meile kõigile head isu ja tugevat seedimist soovides.

Oli pime ja tormine öö…tahaks alustada tänase päeva postitust võimalikult dramaatiliselt. Sest kui enamusele inimkonnast on tegu täiesti tavalise sügispäevaga, siis pisikesele käputäiele meie seast on täna piisavalt põhjust tagasivaatamiseks. Ajas tagasivaatamine aga põhjustab nostalgiat ning see omakorda kõrgendatud emotsionaalsust.

Ahh, need esimesed ebakindlad sammud…esimesed sõnad ja laused…mida maskeeriti rõhutatud enesekindlusega. Süda täitub heldimusega ning suunurka kerkib sõbralik muie, kui aastaid hiljem heita pilk tollastele tegemistele. Kõik need magamata ööd, läbikukkumised ja võidud, valatud higi ja pisarad. Pöördumatult kadunud närvirakud. Eeskätt aga armastus, hool ja pühendumine, mis meie tänase päeva kangelasele elu sisse puhusid, mis teda kõik need aastad läbi paksu ja vedela on kandnud. Ning mis teda tänase päevane elusa ja tervena hoiavad.

Väike samm inimkonnale, kuid eelmainitud väikesele inimgrupile on need aastad olnud ELU kõigi oma murede ja rõõmudega. See on olnud meie AEG, üks, ainuke ja kordumatu. See on olnud MEIE ise, kõigi oma saba ja sarvede naha ja karvadega. See on midagi sellist, mida meilt keegi enam ära võtta ei saa. See on see, millele me ehitame oma homset, mis annab meie päevadele sisu ning lauale leiva. See jääb meiega igavesest ajast igavesti. Aamen.

Palju õnne, meile, Mast! Esimese suure nulli puhul.

Meeleheitlik koputus kajas kalgilt tühjas koridoris.
Kas tõesti pole seal kedagi? Painav reaalsus tungis mehe teadvusesse. Paanika hakkas jäise joana voolama tema soontesse.  Kuigi kaine mõistus püüdis hingamist kontrolli alla saada, tundis tema alateadvus kuklas konkurentide hingeõhku. Nad ei tohi teda kätte saada. Ei tohi ja kõik.

Kuigi irreaalne ja kõikemattev üksindustunne kippus tema teadvust vallutama, püsis mehe südames siiski lootusesäde. See ei ole lihtsalt võimalik, et see päästev uks, mis tema jaoks alati avatud oli olnud, püsis nüüd suletuna. Siiski, endiselt ei kippu ega kõppu.

Peopesad hakkasid ebameeldivalt higistama ning triiksärgi krae kägistas nagu ei kunagi varem. Pilk liikus paaniliselt mööda vähimagi elumärgita koridori. Masinlikult otsis käsi pintsakutaskust telefoni. Neetud. Aku oli endiselt tühi. Loomulikult, naeruväärne oleks loota, et pintsakutasku siidvoodris tekkiv staatiline elekter seda laadida suudaks. Tühja pilguga  põrnitses ta kustunud mobiiliekraani, meelekohtades vasardamas süda peaaegu kaks korda kiiremini kui Tissot tema randmel. Masinlikult hakkas ta südamelööke lugema .. kuuskümmend, üheksakümmend … sada kümme.

Sada kümme … sada kümme korrutas mees numbrit nagu mõnda budistlikku mantrat. Selles numbris tundus peituvat lahendus tema väljapääsmatule olukorrale. Pilk jäi peatuma vastas olevale uksele, millel siras sama, hetkel saatuslikuna näiv number.
Sada kümme, sada kümme korrutas ta masinlikult.

Ning nagu võluväel avanes nimetatud numbrit kandev uks ning lävel seisis tuttav figuur süütamata sigaret sõrmede vahel.

„Tere, tere, no mida sina siin teed?“ kõlas soe bariton mehe kõrvadele mahedaima inglikoorina.  „Mis on mureks? Lähme ja räägime.“
Oehh, korraga oleks mehe süda tahtnud laulda.

Jahh, oleme kolinud. Sama maja, sama koridor, tuba 110. Just nii, peaaegu kaks korda nii kiire kui kell.

Naistepäev on naljakas. See on justkui klaashelmes, millega mehed püüavad väärtustada nn nõrgemat sugu. Obligatoorne lillekimp higisest pihust, tort või šokolaad kergelt vabandava naeratuse saatel. Jah-eks-me-saa-aru-küll-et-teil-pole-kerge. Kunagisest meeste ülemvõimu vastu tõusnud feministide üritusest on saanud ohutu sülekoer, eks-sotsialistlik valentinipäev. Kõigest alpikannipoti, tordi või šokolaadikarbi hinnaga püüavad mehed mehed vaigistada oma südametunnistust, kuid tegelikkuses toidavad nad nii taaskord vaid oma isekust.  Ilmselt kellelegi pole ju saladuseks, et keskmises perekonnas (mõistagi mitte sinu omas, armas lugeja) langeb naise õlgadele oluliselt suurem koorem. Koristamine, kokkamine ja lapsed on ju reeglina naise õblukestel kui nii tugevatel-tugevatel õlgadel. Mees aga naudib diivanil õlut juues ja telekat vaadates eelmistest sajanditest pärit peretoitja imagot. Sulaselge olelusvõitlus ehk meie igapäevane darvinism.  

Kuid ehk ongi tegu vaid mehe üürikese hingetõmbepausiga. On ju inimkonna umbes 50 000 aastasest ajaloost vaid 10 000 aastat patriarhaati. Ehk siis 4/5 ajaloost on just mehed kartuleid koorinud, sokke nõelunud ning lapsi kasinud. Ajalool aga olevat teatavasti tendents liikuda spiraali mööda. Seega tasuks meestel juba aegsasti oma ego alla suruda ning hilisemate komplikatsioonide välistamiseks juba aegsasti naiste koormat kergendama asuda. On ju naised igati arusaajad ja armastavad olendid ning nagu üleb eesti vanasõna – kuidas metsa hüüad, nõnda mets vastu kostab.

Eeltoodust lähtudes ning igati soolise võrdõigulikkuse eest seistes panem siia üles ka temaatilise video.

Kõigile naistele rahuldustpakkuvat argipäeva soovides!

Tegelikult on see meie töö. Praktiliselt terve aasta oleme me kuulanud oma armsate klientide soove. Ning omalt poolt jaganud soovitusi ning andnud omalt poolt parima nende soovide täitumiseks.

Aga täna on vastupidi. Täna soovime meie. Täna ütleme meie so Masti nii praegused kui endised lemmiktöötajad välja need soovid, mis meil aasta jooksul teie jaoks küpsenud on.

Soovid, mis on mõeldud pühadeks, kuid mis tegelikult sobivad kasutamiseks ka aastaringselt.

Olge lahked, siin need on.

Today its different!

Actually its our work. Practically all over the year we have listened the wishes of our dear clients. Also recommended them how to fulfil these wishes and given our best to help.

But today its vice versa. Today we will make our wishes. Today will all our favourite present and ex-members of staff tell you their wishes what’s have been cooking all over the year. Just for you.

These wishes are meant for Christmas, but can be used perfectly through the year.

Enjoy!

Kas inimene on inimesele hunt?Alljärgnev reklaamklipp annab sellele fraasile uue värvingu. Ühtlasi sobib see lähenevasse jõuulaega ning antud klimaatilisse situatsiooni nagu maasikas vahukoorekuhila tippu. Kommentaarid jäävad igaühe enda teha.

Novembri lõpus sai oma Londoni kontori ees tundmatute kurjategijate käest peksa F1 boss Bernie Ecclestone koos oma…khmm…’tüdruksõbraga’. Lisaks vabastasid kurikaelad Bernie erinevatest säravatest ja sädelevatest esemetest umbes 300 000 dollari väärtuses. Muuhulgas sattus röövlite trofeede hulka Hublot F1 King Power käekell. Aga tundub, et vähemalt nimetatut ajanäitajat ei pidanud  Bernie kaua taga nutma, vaid sai valmistajafirmalt asemele uue ilma oma kukrut kergendamata. Küsite kust me seda võtame? Kahtlusepisiku pani meisse idanema alljärgnev reklaam. Ühtlasi tõestab see, et lisaks nutikusele on Bernie ka üpris julge.

Eestlased on läbi aegade olnud uhked oma põllumajanduse üle. Paraku on viimaste aastate linnastumisprotsess imenud maakohtadest välja valdava enamuse aktiivsemaid noori. Hiljuti jäi aga netis silma alljärgnev reklaam, mis lihtsalt ei jätnud ükskõikseks. Millal mõni Eesi piimatööstus või kasvõi Kadarbiku talul jätkub julgust ja ressursse teha midagi sellist.

Kogu ülejäänud tsiviliseeritud maailma ning tõenäoliselt ka osa Masti jaoks märkamatult saabus sellel pühapäeval Masti üheksas sünnipäev. Kui me sellel päeval kellelgi meeles püsisime, siis suur aitäh selle eest.Galat seekord ei korraldanud, seega ei maksa lugejal solvuda, et külaliste-listi ei sattunud.Vahukooretordi asemel oli sedapuhku laual hõrk ja mahlakas seapraad koos mädarõika ja krõbedate ahjukartulitega, foie gras asemel krõmpsud hapukurgid. Prantsuse vahuveini asendab higist pärlendavas klaasis kobrutav kodumaine kesvamärg. Pole paha, mis!?Paha pole ka läbitud aastale/aastatele tagasi vaadata. Oleme alati andnud oma parima, kuigi eks vahetevahel oleks tulemus võinud terake paremgi tulla. Põdemiseks pole siiski põhjust, peolaud on  eestlaslikult nagu äke ning maitsev ja kosutav kodumaine toit toob peagi hinge rahu ning jäsemetesse lõtvus. Pidulikult laisavõitu slaidishowna libisevad silme eest läbi möödunud aasta sisse mahtunud uued ja põnevad kliendid nagu Nordecon, Estonian Air, Õhtuleht, BDO, Tehnopolis Ülemiste, Hipsik…nende järel riburada vanad kliendid nagu head sõbrad Tulemus pole laita.   Lapsepõlv hakkab vaikselt selja taha jääma, poliomüeliit enam ei ähvarda. Nüüd pole muud kui tuleb kontidele veidi liha koguda, et juhuslikud tormi-iilid  pikali ei puhuks. Kaltsiumit ka, et kondid terved püsiks ning vanaduspõlves osteoporoos kummitama ei pääseks.Tänane päev lubab tänutunde ja optimistiga tulevikku vaadata. Sedasama optimismi soovime ka kõikidele selle kirjatüki lugejatele. Ning ühtlasi pakume külakostiks midagi lihtsat ja toitvat, mis tavalistel päevadel meie postkaste ummistama kipub.