Selletalvistel valimistel on erakonnad otsustanud Eesti valijat üllatada erakordse… fantaasiavaegusega. Peamiselt püütakse üksteist üle trumbata õige labasel moel lihtlabaselt raha pakkudes, otsekui oleks Eesti valija mingi müüdav naine. Võibolla muidugi pakuvad nad lihtsalt, kui nüüd klassikud tsiteerida, „parimat, mida hiir teab – juustu“. Kui selline lähenemine oleks ehk kohane mõnes vaesuses virelevas Rio de Janeiro favela’s, siis puhtalt austustest oma kaasmaalaste intellekti vastu võiksid poliitikud oma halle ajurakke pisut pingutada ning näidata ennast muuhulgas ka mastaapsete visionääridena. Fantaasianappuse korral võib ju ringi vaadata ka mujal maailmas. Meenutagem kasvõi ühe hetkel Ukraina küljes mäsleva „rahvavabariigi“ liidri lubadust viia kõik pensionärid Lõuna-Aafrikasse safarile. Tõsi küll, pensionäride endi kulu ja kirjadega. Ehkki reaalsusega pole sellel pakkumisel suuremat tegemist, õhkub sellest samas hommikumaiselt laia joont ja globaalset mõtlemist. Mis takistab meie poliitikuid sellist eeskuju järgimast, seda enam, et tihti pole ka nende endi pakkumistel ju nagunii mingit sidet objektiivse reaalsusega. Kui lubada, siis juba ikka täie rauaga, mitte poolel teel pidama jäädes. Täitmata jäänud valimislubaduste eest pole ju veel kedagi vastutusele võetud. Vähe sellest, täitmata lubadused ei mõjuta mingil moel isegi järgmisi valimislubadusi. Ning kui poliitika on/oleks mingi (Frank Zappa järgi sõjatööstuse) tööstuse meelelahutusosakond, siis võiks pakutav meelelahutus olla tõepoolest üllatav ja kaasakiskuv ning ilmutada teatavat originaalsust. Kopiraiti.
Allpool pakukski poliitikutele väikeseks vaimutoiduks ja fantaasia ergutuseks mõningaid seni veel täiesti kasutamata valimiselubadusi:
Presidendi valimine loosiga – see, et igaüks võiks valida presidenti on juba nii eilne päev või isegi nii 2008.aasta. Igaühest võiks hoopis saada president, loosirattasse pannakse riigi kõigi täisealiste kodanike andmed ja siis selgitab juba Fortuna, kes ennast Kadriorgu sisse võib seada. Mõistagi kaasneks sellega ka nö totaalse muutumise pakett – uus garderoob, make-up, stilist, vajadusel ka vale(kuld!)hambad jms. Samas räägiks see Eestist kui rahvademokraatiast ja võrdsete võimaluste maast.
Tänavate aastaringne pesemine – vältimaks mustuse jms kogunemise sõidu- ja kõnniteedele tuleb neid aastaringselt pesta. See kindlustaks küll autoomanike hääled, kuid kõrval nähuna tooks kaasa autopesulate pankrotilaine.
Kõigile eestlastele suhu (kuld)hambad – valijate tõeline väärtustamine peab olema kaugele näha. Varustame oma valijad särava naeratusega ja anname neile ühtlasi kuhjaga street credibility’t. Oh seda vaesemate rahvaste ja riikide kadedust siis küll…
Võtame rikastelt kõik ära – mitte asjata pole Robin Hood üks populaarsemaid kirjanduslikke tegelasi läbi ajaloo. Seda enam, et pidevas rahapuuduses vaevlevad kodanikud moodustavad märksa arvukama elektoraadi kui käputäis rikkaid.
Tasu tasuta ühistranspordi kasutajatele – arvestades üha langevate kütusehindadega tuleks hakata ühistranspordi kasutajatele maksma igakuist tasu, arvestades sellega kui palju on kütusehinnad tasuta sõidu kehtestamisest alates langenud. Seadusel oleks tagasiulatuv jõud, mis tähendab, et tuleb maksta ära kogu vahe, mis kuude jooksul tekkinud on.
Igale lapsele oma lasteaed – arvestades Eesti rahva kahanevat iivet tuleks erilise tähelepanuga suhtuda igasse selle väikese rahvakillu tärkavasse taimekesse. Individuaalne lähenemine oleks igati õigustatud, seda enam, et lasteaias puutuvad meie järeltulijad pahatihti kokku täiesti juhuslikke inimvõsudega.
Avaliku ihunuhtluse sisseseadmine – Eesti rahva kollektiivne alateadvus, mille üheks väljundiks on Delfi kommentaarium, on läbi aastate selgelt väljendanud aksioomi, et pättidele on vaja malka. Ühtlasi langeks see kenasti kokku hetkel kogu maailmas populaarsust koguva sado-maso trendiga („50 halli varjundit“ jms). Lisaks oleks see sobivaks turismiatraktsiooniks meie keskaegses pealinnasüdames või menukamate mõisate juures. Ühtlasi võiks neid üha kasvava pensionäride kogukonna rõõmuks transleerida nt Tallinna TV.
Palgale null otsa – kuigi see pakkumine kuulub ka labaste ja monetaarsete hulka, siis on siin vähemalt suurejoonelisust. Kes ei igatseks näha oma palganumbrit kümme korda suuremana. Peale valimisi seevastu võib aga nukralt tõdeda, et seekord pannakse see null siiski palganumbri etteotsa, mitte lõppu.
Igale töötajale prii ülalpidamine sh toit ja peavari – kroonuleiva söömine on ikka seostunud kinnipidamisasutustega. Mingile (sh mitte eriti aktiivsele) osale valijaskonnast on see samas arvestatav alternatiiv. Lihtne manuaalne töö, millega kaasneksid samaväärne söök ja elukoht. Ühe ropsuga oleks likvideeritud kodutute ja töötute probleem, suunates need näiteks teetöödele nagu Esimese Vabariiigi ajal. Lisaväärtusena võib valminud teelõigud varustada sildiga „Käsitöö/Handmade“ ning nõuda selle läbimise eest mõõdukat maksu.
Isiklik NATO kilp igaühele – sissejuhatuseks igale eestimaalasele kaks Ameerika merejalaväelast personaalse julgeoleku tagamiseks. Rakettide vastu neist abi küll ei oleks, sellevõrra enam aga oleks neist abi kriitiliste argiolukordade lahendamisel. Mõistagi kaetaks sellise „kaitsejõu“ ülalpidamiskulutused riigikassast.
Aastaringne päikesepaiste – pilvede laialiajamise tehnoloogia peaks põhimõtteliselt täiesti olemas olema, nüüd tuleb see vaid rahva kasuks tööle panna. Siin on Eesti vaieldamatuks eeliseks suhteliselt pisike pindala, mis aitaks tehnika pealt kokku hoida.
Kuulutame kodulaenu kehtetuks – kõik kodulaenude küüsis vaevlevad on sõltumata pangast oma koormast vabad! Tõsi küll, miinuseks tuleb pidada seda, et Rootsi pangad ilmselt oma kohvrid selle peale kokku pakivad ja üle mere koju põrutavad. Aga ega siis pangad veel maailmast otsa pole saanud.
Kõik on TASUTA – maksimaalvariant muidu poolpehmetest „tasuta“ pakkumistest. Lisaks ühistranspordile saab veel tasuta pakkuda elektrit, vett, leiba, vorsti, piima, hambaravi, armastust, internetti, viina, lõunaid, telefonisidet, massaaži, …
Ning kõige lõppu pakuks veel, et igasuguse riigikaitse ja rivisammu asemel hakataks koolis juba algklassidest õpetama eetikat st õigeid ja väärtuslikke käitumisnorme. Eraldi õppeainena, et ikka kindlalt selgeks saaks. Et valetada ja varastada on häbiväärne, et vägivald pole lahendus, et inimese hädades pole reeglina süüdi kõik teised jne jne. Kindlasti saavad paljud selle tarkuse küll ka kodust kaasa, kuid Need on mõistagi vaid esialgsed toorikud valimislubadustest. Õnneks on aga ka kõige nürima pliiatsi jaoks järgmiste valimisteni enam kui küll aega neid veelgi atraktiivsemateks lihvida.
Vaat see juba oleks … midagi. Ära raiska oma häält peenraha peale!
KUU RETSEPT: LAMBAKARRI
Mitte lambakari. Valimistega kipuvad viimastel aastatel ikka üles kerkima erinevad pardi- ja lambateemad. Tänane roog on aga lammastele ei sobi, vaid on mõeldud pigem huntidele lambanahas. Neile, kes ei lase ennast süüa, vaid teavad hästi, kuidas üks korralik lihane suutäis maitseb. Eriti hundid võivad muidugi retsepti küüslaugu ja tšilli osas laamendada, aga tark hunt seda ei tee, vaid püüab parima tulemuse (loe: maitse) nimel ikkagi retspetist kinni pidada.
Koostis:
1 kg lambaliha
soola ja musta pipart
3 sl õli
6 küüslauguküünt
2 sibulat
10 cm tükk värsket ingverit
2 punast tšillikauna
2 tl punast karripastat
2 kaneelikoort
2 tl nelgiterasid
1 laimi pressitud mahl
2 tl pruuni suhkrut
4 dl kookospiima
400 g maitsestamata jogurtit
1 laimi pressitud mahl
2 tl pruuni suhkrut
liha kõrvale keedetud basmati või jasmiini riisi
Lõika lambaliha kuubikuteks. Aja paksupõhjaline (malm)pott kuumaks ja pruunista õlis mitmes jaos liha. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta liha kõrvale. Haki küüslauguküüned, sibul, ingver ja seemnetest puhastatud tšillikaunad. Vala segu pannile ja kuumuta paar minutit. Lisa karripasta ning kuumuta veel paar minutit. Lisa liha, kaneelikoor, nelk, suhkur, laimimahl, kookospiim ja jogurt. Hauta segu kaane all aeg-ajalt segades 1 tund, kuni liha on pehme. Serveeri keedetud riisiga.
LAMBAKARRI, mitte lambakari. Valimispäevani jäänud kaks päeva.